Heebrea kirjanduses on meri sagelikasutatud metafoor looduse kontrollimatu jõu kohta. Tormine meri ja möllavad lained kummitasid idapoolse Vahemere meremehi. Vanem pärimus omistas merele tõelise pahatahtlikkuse. Paljud Piibli imed sisaldavad Jumala autoriteeti mere üle, alates Punase Mere ületamisest kuni selleni, kuidas Jeesus vaigistab lained ja kõnnib nendel.
Jumal valitseb igavikust ja midagi ei eksisteeri ilma Tema loova ja säilitava jõuta, nii et isegi tuuled ja lained peavad Tema sõna kuulama. Tema jõud on palju suurem kui kõige võimsamad mered, Ta on rüütatud igaveseks majesteetlikkuse, väe, võimu ja jõuga. Tema troon on ikka kindel ja kõikumatu, kuigi Johannese visioonis uuest taevast ja uuest maast ei ole enam ühtegi merd.
Täna teame suurematest mere ohtudest kui olid idapoolsel Vahemerel, jäistest Antarktika tormidest, võimsatest Vaikse ookeani taifuunidest ja tsunamidest. Isegi kui me mõnikord tundume olevat võimelised neid jõude maha rahustama, lendama üle tormidest ja kaitsma oma kaldaid üleujutuste eest, esindab meri siiski hävingu ähvradust, nii oma aeglase ja kindla veetaseme tõusu kui muuga. Kuid meie peame meeles pidama, et “Issand on vägevam kui merelained” (s 4).
Issanda troon seisab kindlana ja nii ka Tema seadused (s 5). Vormitud Tema pühaduse poolt, räägivad need meile, kuidas elada ja armastada oma naabreid. Kui meri ujutab üle riigid, milline on meie vastutus miljonite keskkonnapõgenike ees? Kristlased peavad toetama iga katset ära hoida ülemaailmset soojenemist, et kaitsta maailma uue ähvarduse eest, mis tuleb mere poolt.