Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 4:1-15
Jeesus kõneleb Samaaria naisega1Kui nüüd Issand sai teada, et variserid olid kuulnud, et Jeesus teeb jüngriteks ja ristib rohkem inimesi kui Johannes -
2kuigi Jeesus ise ei ristinud, vaid tema jüngrid -,
3jättis ta Juudamaa ja läks tagasi Galileasse.
4Ta pidi aga minema läbi Samaaria.5Ta tuli Samaaria küla juurde, mida hüütakse Sühhariks, maatüki lähedale, mille Jaakob oli andnud oma pojale Joosepile;
6seal oli Jaakobi allikas. Teekäimisest väsinuna istus Jeesus nüüd allika äärde. Oli keskpäeva aeg.
7Samaaria külast tuli naine vett ammutama. Jeesus ütles talle: "Anna mulle juua!"
8Aga tema jüngrid olid läinud külasse toitu ostma.
9Siis Samaaria naine ütles talle: "Kuidas! Sina, kes oled juut, küsid juua minult, Samaaria naiselt?" Juudid väldivad ju iga kokkupuudet samaarlastega.
10Jeesus vastas: "Kui sa ainult teaksid Jumala kinki ja kes see on, kes sulle ütleb: Anna mulle juua!, siis sa paluksid teda ning tema annaks sulle elavat vett."
11Naine ütles talle: "Isand, ämbrit sul ei ole ja kaev on sügav. Kust sa siis saad selle "elava vee"?
12Ega siis sina ole suurem kui meie isa Jaakob, kes andis meile kaevu ning jõi sellest ise, samuti ta pojad ja ta kariloomad!?"
13Jeesus kostis: "Igaüks, kes joob seda vett, januneb jälle,
14aga kes iganes joob vett, mida mina talle annan, ei janune enam iialgi, vaid vesi, mille mina talle annan, saab tema sees igavesse ellu voolavaks allikaks."
15Naine ütles talle: "Isand, anna mulle seda vett, et ma ei januneks enam ega peaks aina käima siit ammutamas!"
Jeesuse vestlus naisega Samaaria kaevul on üks taolistest kohtumistest ning samas just see moodustab oma sisult ( mitte eesmärgilt) terava kontrasti Nikodeemosega peetud vestlusele. Vestlused mängisid Jeesuse misjonistrateegias suurt rolli. 4. salmi vanem tõlge, mis ütleb et Jeesusel oli vajadus minna läbi Samaaria – viitab misjonimeelsusele mis dikteeris Jeesuse elu. Kuigi see oli ka kõige lühem tee, vältisid juudid tava kohaselt Samaaria alasid. Johannes kasutab sedasama „vajadust“ ka hiljem - kirjeldades Jeesuse tööd ( 3:7, 14, 30; 4:24; 9:4; 10:16; 12:34; 20:9) – neis kõigis rõhutab ta kuidas Jeesuse misjonimeelsus sundis teda kaasama oma kuulutusse nii oma aja religioossed juhid kui ka väljaspool seisjad.
Jeesus alustab vestlust igapäevasest väsimusest, janust, kuumusest ning veest, sest just need moodustasid tol päeval olulise osa sellest inimeseksolemisest, mida ta tuli naisega seal kaevul jagama. Me pole mitte lõplik summa kõigest, mis siin on oluline, kuid samuti ei tohi põlguses kõrvale lükata äärelolijaid.Jeesus pole pettunud et vestlus ei muutu koheselt sügavaks ning tähendusrikkaks, kuid üsna peatselt avaneb tal võimalus naist pisut intrigeerida ( nagu ta tegi ka Nikodeemosega) tõstes üles põhilisemad väärtused ja sedakaudu saab ta liikuda edasi puudutamaks naises ( ja ka meis) sügaval olevat tähenduslikkust.
Nagu meie Issand, nii peame ka meie ära õppima loomuliku reageerimise kunsti, kohates teisi armastuse ning kaastundega mis paratamatult toob esile Jumala enese olemuse.
Richard Peace ütleb oma artiklis, et kristlased on kaotanud kunsti tunnistada oma usust püha vestluse vahendusel. Nii ilmselt vaimulikus näljas olevas maailmas on aga vaja mitte kirikute traditsioonilisi vastuseid vaid sedasama kaotatud kunsti. Üllatunult võime endid leida vestlemas tänapäeva Nikodeemose või Samaaria naisega. Ja kui neid teenime, kuulates tähelepanelikult, mida neil on öelda kohtab Jeesus neid sealsamas vestluses meie läbi.
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner