Jeesuse väited on nii fantastilised, et nad vajavad enamat kui Ta enda tunnistus. Tema on tõde (14:6), kuid ühiskonna tava ja usaldusväärsuse jaoks oli vaja kahe või enama tunnistaja toetust. Nii loetleb Jeesus kolm tunnistajat – Ristija Joihannes (s33), Tema enda teod (s36) ja pühakiri (s39). Mõned vaataksid Isa (s32, 35) ja Moosest (s45, 46) kui lisatunnistajaid, kuid Jeesus mainib neid teistel põhjustel. Ta on pidevalt õpetanud, et Tema missioon tuleb Isalt, kes annab Talle autoriteedi. Isa ei ole niivõrd tunnistaja kui see, kes räägib läbi Ristija Johannese, tunnustähtede ja pühakirja. Neil tunnistajatel on ka tänapäeval vasted. Johannese ülesanne oli olla Kristuse eelkäija ja teda kujutatakse tihti osutamas füüsiliselt Kristusele. Karl Barth oli näiteks sügavalt puudutatud Grunewaldi selle teemalisest maalist (Milne, lk 100). Rodin kujutas Ristijat sarnaselt sitkel moel. Inimeste tunnistus, kas isiklikus vestluses või avalikes foorumites, on ikka veel tähtis teiste Kristuse juurde suunamiseks. DT Niles on nimetanud seda: „üks kerjus räägib teisele kerjusele, kus leiba on“ ( tsiteerinud Milne, „The Message of John“).
Samuti säilitab pühakiri oma jõu juhatamaks inimesi isiklikule kohtumisele Kristusega. Rebecca Manley Pippert soovitab oma raamatus „Out of the Saltshaker“ tungivail otsijail, kes tahavad teada, kas Jeesus tõesti on Jumal, lugeda evangeeliumi niikaua, kuni mõni õpetus nende tähelepanu köidab. Siis peaksid nad tegutsema selle järgi ja vaatama kuidas Jumal nendega selle kestel kohtub. Loomulikult on võialik uurida pühakirja, nagu Jeesuse kuulajad seda tegid, ja mitte leida tõelist Jeesust (s39,40). Tõde on palju kergem tajuda neil, kes on usu ringi sees, kui neil, kes jonnakalt otsustavad väljaspoole jääda. Siis on veel Tema tegude tunnistus. Evangelist Johannes räägib Jeesusele suunavate imetegude kohta järgmises peatükis rohkem. Kuid siin on tähtis märkida, et Jeesuse tehtud tunnustähed tulevad otse Isalt (s36) ja neil on rohkem tagajärgi kui Riistija Johannese inimlikul tunnistusel.