Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 6:31- 40
Jeesus kõneleb tõelisest leivast31Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast."
32Siis ütles Jeesus neile: "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast.
33Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu."
34Siis nad ütlesid talle: "Issand, anna meile alati seda leiba!"
35Jeesus ütles neile: "Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi, ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi.36Kuid ma olen teile öelnud, et kuigi te olete mind näinud, ei usu te ikkagi.
37Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.
38Ma ei ole ju taevast alla tulnud oma tahtmist tegema, vaid tema tahtmist, kes minu on saatnud.
39Aga tema tahtmine, kes minu on saatnud, on see, et ma ei kaotaks midagi sellest, mis mulle on antud, vaid et ma ärataksin nad üles viimsel päeval.
40See ongi mu Isa tahtmine, et igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles."
See on esimene kord seitsmest, Johannese poolt edasiantud korrast, mil Jeesus ütleb sõnad „Mina olen….“. Mida tahab ta öelda sellega, et tema on eluleib ( s35)? Tema vastased ei suutnud alla neelata isegi ütlust, et ta on tulnud Jumal Isa juurest, nüüd aga lisab Jeesus oma niigi vastuolulisele õpetusele veel ka selle pealtnäha jultunud väite.
Ühiskondades, kus leiba küpsetati – oli see ka põhiline elu säilitamise vahend. ( Teiste jaoks võis esmase tähtsusega olla nt riis või mais jne). Seega – Jeesus räägib vältimatust vajadusest. Ta ei eita füüsilise ihu vajadusi, ega selle elushoidmise viise, kuid ta rõhutab, et vaimuliku olemise alalhoidmine on veelgi olulisem. Kuigi elame ajas, kus spirituaalsuse otsinguil minnakse kõikvõimalikes suundades – suhtuvad paljud elu vaimsesse dimensiooni kui valikulisse lisasse. Ning võib-olla vaid erilised olukorrad, mõni tragöödia või ootamatu surm paneb nad küsima – kas see ongi kõik? Enamasti suhtutakse kõige kaalukamaisse küsimustesse – inimese suhtest Jumalaga – kui kõrvalise tähtsusega asjasse.
See pole õige – ütleb Jeesus. Suhe, osadus temaga on absoluutselt, vältimatult vajalik – sest just selle kaudu tuleb inimesele igavene elu, mis kestab palju kauem kui mistahes maapealne eksistents.
Leib ( või selle ekvivalent) on Jumala vastus meie näljale. Kord panime ekstra selleks puhuks kui lugesime oma koguduses neid Jeesuse sõnu, koosolekusaali üles leivaküpsetusmasina, mis täitis kogu saali oma kütkestava lõhnaga. Leivaküpsetamise lõhn ( nagu lõhnad üldse) on äärmiselt võimas mälestuste vallandaja. Ja selle lõhna kaudu mõistsime paremini Jeesuse poolt pakutava suhte kütkestavust. Me oleme loodud tundma nälga õigluse järele, mis viib igavesse ellu nii, et saaksime ka täidetud. Taolist õiglust on aga võimalik leida vaid sügavast isiklikust suhtest Jeesusega. Nii olulised kui tunnustähed ka pole, on nende tähendus meile väiksem sellest, kes ise katab meile pidulaua, kõnnib vee peal või tervendab haigeid.
Kuidas me oma suhtes Jeesusega aga leiame selle vaimuliku leiva?
„ Kes iganes tuleb minu juurde…. kes usub minusse…. „ , ütleb Ta. „Issand, anna meile alati seda leiba!”( s 34).
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner