Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jh 6:60-71
Jüngrite usk pannakse proovile60Siis paljud tema jüngrid ütlesid seda kuuldes: "See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?"
61Aga Jeesus, kes sisimas teadis, et ta jüngrid selle pärast nurisevad, ütles neile: "Kas see ärritab teid?
62Aga mis on veel siis, kui te näete Inimese Poega üles minevat sinna, kus ta oli enne?
63Vaim on see, kes elustab, lihast ei ole mingit kasu. Sõnad, mis ma teile olen rääkinud, on vaim ja elu.
64Kuid teie seas on mõned, kes ei usu." Jeesus teadis ju algusest peale, kes on need, kes ei usu, ja kes on see, kes tema reedab.
65Ja ta ütles: "Seepärast ma olengi teile öelnud, et keegi ei saa tulla minu juurde, kui talle ei ole seda andnud Isa."66Seepeale lahkusid paljud ta jüngritest tema juurest ega käinud enam koos temaga.
67Siis ütles Jeesus neile kaheteistkümnele: "Kas teiegi tahate ära minna?"
68Siimon Peetrus vastas talle: "Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad,
69ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha."
70Jeesus vastas neile: "Eks ma ole teid kahtteistkümmend välja valinud, ent üks teie seast on kurat."
71Aga seda ta ütles Juudas Iskarioti kohta, sest see kavatses teda reeta, üks neist kaheteistkümnest.
Tänases lõigus peitub huvitav paradoks, millele Jeesus osutab ja mis on tema kuulajaid läbi aegade hämmastanud. Temal on igavese elu sõnad ( s 63) ja ta kutsub kõiki vabalt enese juurde ( Jh 7:37/ Mt 11;28). Ja ometi sealsamas ta kordab ( s 65) et keegi ei saa tulla tema juurde, kui vaid need, keda Jumal kutsub. Postmodernistliku mõistuspärasuse kriitika üks eeliseid on võime elada koos paradoksidega ka oma suhtes Jumalaga, kes on väljaspool inimeksistentsi piire ja limiteeritud ajaraami. Lääne kultuurist pärinevad mineviku mõtlejad ei suutnud sageli hoomata et inimese koht universumis mõjutab ka tema arusaamist ajast ja põhjuslikkusest. Palju kurja on tehtud sundides inimest vastandama nt vaba tahet ettemääratusega, nagu Jumal poleks teadnud mida tegi kui jaatas mõlemat. Siinkohal aitabki sõna „paradoks“, sest meenutab meile et me ei pea leidma „kuldset tasakaalu“ kusagil nende mõistete keskel vaid vastupidi – märkamagi pinget kahe õpetusliku väite vahel, mida mõlemat Pühakiri ka toetab. Pastorina olen näinud, et inimesi aitab kui paluda neil kujutleda väravat, millesse on graveeritud ühele poole Jeesuse sõnad “ Tulge minu juurde kõik“, kuid kui nad on väravast sisenenud ja vaatavad tagasi - siis näevad nad sõnu „ Isa on teid kutsunud“. Viimselt asetame kõik oma mineviku, oleviku ja tuleviku ju Jumala kätte, kes meid kutsub. Ja nii leiamegi end selle hämmastava kõrvutamise juurest.
Johannese evangeeliumi 6 ptk lõpp märgib pööret ka Jeesus teenimistöös – sealtpeale jätab ta rahvahulgad ning keskendub enam 12 jüngri juhendamisele. Jeesuse järgmise hind hakkab ühe enam kuju võtma ning isegi tema jüngreiks kutsutud pole valmis seda maksma ( s 66). Niikaua kui nad mõtlesid Jeesusest kui „Õpetajast“, oli arusaamine neile kõige olulisem. Siin aga kasutab Peetrus vast esmakordselt kreekakeelset sõna „kyrios“, Issand – tiitlit, mida hakati laiemalt kasutama alles peale Jeesuse ülestõusmist.
Kasvamine arusaamises – kes Jeesus on ja millist elu, aukartust ning kummardamist ta neilt ootab - muutub nüüdsest jüngritele järjest olulisemaks korrektselt vormistatud õpetuslausetest.
„Issand“ on kõige tähendusrikkam ning nõudlikum tiitel, millega võime Jeesuse poole pöörduda.
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner