Kui Jeesus äratas Laatsaruse surnuist jagunes rahvahulk erinevateks leerideks. Üsna suur hulk uskus Jeesusesse ( s 45), teised jooksid tema üle keelt peksma ( s 46). Samal ajal märkavad variserid, et Jeesus on maha märkinud piiri ning mõistavad eesootava lahingu iseloomu. Selles lahingus on ühel pool need „ kes usuvad temasse“ ja teisel need, kelle ülim pühendumine kuulub „meie kohale ja meie rahvale“ ( s 48). Just see kontrast osutub hoiatavaks ja kohaseks märgiks ka meile. Kõik, sealhulgas ka pühendumine riigile või isegi kirikule, mis saab sama oluliseks või isegi olulisemaks kui meie pühendumine Jeesusele - muutub vältimatult vaenlase toetamiseks, Jumala riigi vastu. Millised on sinu elu kõige tähtsamad pühendumised? Kas sa oled võimeline märkama kui piir on ületatud ja eesmärgid põrkuvad?
Ka kõige hullemal juhul nagu siin – saab Jumal kasutada isegi vaenlase plaane, et täide viia oma eesmärke: Kaifase ja tema mõrvahimulise kaaskonna plaani saab ühtlasi näha kui selget ettekuulutust Jumala hea plaani täitumiseks ( s 49 – 52). Ülempreestrina oli Kaifas arukas ja kõrgelt hinnatud kogukonna juht, kes oli end pühendanud Jumalale. Tema elu on samas kangestav hoiatus tänastele kristlikele juhtidele – on võimalik saada sedavõrd haaratud oma tööst „ Jumalale“, et lõpetame tema vastaste ridades. Aga mida oleks Kaifas võinud teha teisiti? Kas oskaksime kujutleda talle teistsugust toimimisviisi? Kõige parem näide selleks oleks ilmselt Gamaliel, variser, kes hiljem kaitses Peetruse ja Johannese püüdeid evangeeliumi kuulutada, öeldes:“ Jätke need inimesed rahule ja laske neil olla – sest kui see nõu või tegu on inimestest, siis see läheb tühja, aga kui see on Jumalast, ei suuda teie seda hävitada –, et teist ei saaks sõdijaid Jumala enese vastu!” ( Ap 5: 38-39).
Ilmselt oli ka Gamaliel kohal kui Kaifas oma mõrvaplaane koostas aj võib-olla mälestus sellest andis talle julguse hiljem seista apostlite eest.