Viimati kui Jeesust nägime, oli ta väike lapsuke Naatsaretis (2:23). Nüüd on tema elutöö algamas. Kui iseloomulik on see Jumalale, et Jeesuse esimene avalik tegu on märk suurest alandlikkusest. Johannes tuli ja “kuulutas meeleparandusristimist pattude andeksandmiseks” (Mk 1:4) ja Jeesus liitub rahvahulgaga, mitte omaenese patu pärast, vaid väljendamaks alandlikult oma samastumist patuste hordidega, kelle eest ta pidi varsti nende asendaja ja päästjana surema. Tema ristimine, nagu ka rist, millele see viitab, on asendav. Nii saab kogu õigus täidetud (s. 15). Ta on õige, kuna ta täidab alandlikult oma Isa tahet; meie oleme õiged, kuna oleme Jumala ees õigeks tehtud läbi sündmuste, mida sümboliseerib Jeesuse ristimine (2 Kor 5:21). Võõramaalastest usklikud hoiavad Nepaalis avalikest ristimistest tavaliselt eemale. Kristuse tunnistamine toob sageli enesega kaasa tagakiusu, mida võõraste juuresolek võimendaks veelgi. Kristuse meiega samastumise hind oli määratu. Kuidas on lood meie samastumisega temaga?
Kui kallihinnaline pidi Jeesusele olema Vaimu kohalolu kinnitus, mida on kirjeldatud salmides 16 ja 17.
See on nagu oleks ta Isa öelnud: “Sa oled õigel teel, Poeg. Minu kutsumine Sinu jaoks on olla pigem kannatav sulane kui võidutsev kuningas” (Js 42:1-4). Kui sügavalt isiklik on tema Isa julgustus (s. 17). Hiljuti lõpetas meie lapselaps oma teiselt poolt maakera telefoni teel edastatud sünnipäevaõnnitlused sõnadega: “Ma armastan sind, papa!” Kui me alandame end ja käime tema teedel, kas ei julgusta ta meid sarnaselt: “Ma armastan sind, mu tütar, mu poeg; ma olen sinuga rahul”?