Jeesuse päevil ei teadnud pruut täpselt päeva, millal abielu sõlmitakse. Kui pruut oli peigmehe ettepaneku vastu võtnud, läks peigmees tagasi oma isa majja, et valmistada pruudile ruumi. Kui ruum oli valmistatud, läks ta pruudi järele ja pidu võis alata. Kümne neitsi roll selles loos oli kuulata väljas peigmehe tulekut. Siis nad saatsid ta tagasi tema majja. Tüdrukud kandsid tõrvikuid, mis olid tehtud kepi ümber mähitud õlistest riideribadest. Kui tuli kutse, siis viis rumalat tüdrukut leidsid, et nende õli on otsas. Tarkadel oli varu, kuid nad keeldusid seda jagamast. Piiratud varude jagamine oleks tähendanud, et nad poleks olnud võimelised täitma oma ülesannet – asi, mis oli kõige tähtsam.
Kui sportlasi televiisoris pärast võistlust intervjueeritakse, siis nad rõhutavad keskendumise tähtsust. Valmistumine kuningriigi tulekuks nõuab meid keskendumast sellele, mis on tähtis. Fookuse hoidmine nõuab sportlaselt suurt meelekindlust. Kui püütakse saavutada mingit eesmärki, siis on sellest mõjutatud kogu elu. Mitte keegi ei saa valmistuda kellegi teise asemel. Kui me tahame olla osa pulmapoest, peame keskendunult selleks valmistuma, kinnitama oma pilgu Temal ja ustavalt kandma oma kohustusi. Läbi elu sihitul triivimisel on saatuslikud tagajärjed (1Hb 2:1–3). Ühel päeval on uks lukus. Mitte mingisugune kahetsus ei muuda olukorda. Tänane päev on tähtis. Püüdkem, et miski meid kõrvale ei kallutaks ega põhjustaks meis tüdimust, kuna Tema tulemine hilineb (2Hb 12:2,3).