Markus püüab näidata Jeesuse vastastele, et igaüks võib kasu saada Jeesuse õpetusest. Üks kirjatundja oli Jeesuse vastuseid kuulanud ja vaaginud (s 28). Ta nõustub entusiastlikult vastusega, mille ta saab, ja kordab oma õppetundi viisil, mis näitab, et ta on mõttest aru sanud (s 32,33), ja saab vastutasuks tunnustuse Jeesuselt targa vastuse eest (s 34). Millest tal siis ikka veel puudu on? Vastus peitub võib-olla 10:15 ja 10:51,52, mis kutsuvad üles lapselikult, usaldavale usule.
See vestlus leiab aset kohe pärast Jeesuse tegevust templis, milles võib näha sümboolset templi hävitamist. Jumala sõna teab, et kõigil põletusohvritel saab olema lõpp. Kuidas siis Jumalat vastuvõetavalt teenida? Jeesuse vastus pole uus. Iisraeli prohvetid olid sageli öelnud, et sõna kuulata on parem kui ohverdada (1Sm 15:22 ) ja et Jumal ootab andestamist, mitte ohvreid, Temale allumist, mitte põletusohvreid (Hs 6:6). Uues templis, mille Jeesus ehitab, on meie ihud elavad ohvrid. Me ei ela enam selle maailma normide kohaselt, vaid meie vaim on Jeesuses uueks saanud (Rm 12:1,2).
Meil kästakse Jumalat armastada ja ka Teda otsida, sõna "otsima" on meie jaoks olulisemgi kui armastus (Am 5:4; Mt 6:33). Jumala armastuse keel võidakse kergesti segi ajada sooja tundega, mis tekib Jumala pool olemisest, mis kahjuks ei too meie käitumises esile muudatust, ei mingeid ohvreid ega tõotusi teenida Teda kuni lõpuni, ei mingit kohta õiglusele ega õigele kohtlemisele. Otsimine tähendab pingutust, raskeid valikuid ja distsiplineeritud tööd eesmärgi saavutamiseks. See näitab ka, et me pole kohale jõudnud. See, kes otsib, pole veel leidnud, aga ta vaatab õiges suunas ning astub samme eesmärgi poole. Nagu see kirjatundja?