Selleks ajaks, kui need evangeeliumid kirjutati, oli paasasöömaaeg omandanud kogu selle rikka sümbolismi, mis oli seotud väljarändamisega ning Jumala ja rahva vahelise lepinguga. Jeesus lisas siia tähendusrikkad uued dimensioonid, mis meenutavad alati tema kannatusi ja meie päästet: leib tähistab tema ihu, mis pidi piinlema ja surema, et meie saaksime elada, vein aga uut päästelepingut Jumala ja inimkonnna vahel (s 24). Jeesus sõi loendamatuid kordi koos oma jüngritega, kuid ühelgi söömaajal polnud sellist tähendust. See nõudis hoolikat ja teadlikku ettevalmistust, see oli sümboolne söömaaeg, milles osalejad said end usu läbi siduda Kristuse ja üksteisega rituaalis, mis samaegselt heitis pilgu nii minevikku (s 12, 24) kui ka tulevikku (s 25). Kui võtame usu läbi vastu, mis meile tasuta antakse (s 22, 23), siis saame osa Kristuse ihust ja verest (1 Kr 10:16) ja pühitseme juba ette Talle pulmasööki.
Kõigile Püha Õhtusöömaaja kirjeldustele on ühised neli järjestikust tegusõna: Jeesus võttis, õnnistas, murdis ja andis. Me ei peaks tegema vähem kui see, kuid me ei peaks tegema ka palju rohkem ja riskima kaotada seda võimast lihtsust liiga keerulise rituaaliga. Neli kirjeldust erinevad selles, kuidas need valivad sõnu “õnnistama” ja “tänama” – ja siin peaks Kirik olema ettevaatlik. See pole leib, mida õnnistatakse, vaid Jumal. Jeesus oleks kasutanud traditsioonilist juudi õnnistuspalvet: “Õnnistatud oled Sina, Issand, meie Jumal, Universumi Kuningas, kes toob esile leiva maast.” Püha Õhtusöömaaja sisuks on tänada Jumalat tema imelise armastuse eest ja tajuda jälle kogu seda ime. Kui võtame vastu leiva ja karika, siis need sümboliseerivad meile Jumala lähedust oma rahvaga ja annavad eelaimu sellest, milliseks me muutume.