Tihti avastan Piiblit lugedes üllatusega, et Jeesus räägiks seda kõike nagu tänapäevast. Tõesti me oleme aastatega muutunud järjest osavamaks ilma ja kõige muu ennustamises, samuti näitavad kõik märgid, et lõpuajad on lähedal. Kuid kahjuks kisub meie inimlik loomus meid eemale Jumalast ja tema plaanidest, sunnib pühendama suurema osa ajast maistele eesmärkidele. Jeesus on sellistes asjades otsekohene, nimetades selliseid inimesi silmakirjatsejateks (s 56).
Oi kui ebameeldivad sõnad! Oi kuidas meile meeldiks teha oma tahtmist! Just oma tahtmise tegemise tõttu oleme sageli vaevatud ja koormatud. Loe uuesti salme 58-59 – meie eesmärk peaks olema rahu. Rahu inimestega. Kuid ikkagi näeme kristlasi kohut käimas oma õdede ja vendadega. Meie sõjapidamised on suus ka inimestel, kes ei tunne Jumalat. Millise tunnistuse see annab meist ja meie Jumalast?
Lugedes tänast kirjakohta võib loetu esmapilgul tunduda seosetu – iga mõte on õige, aga kuidas need seotud on? Mis siis seob seda teksti? Mida Jeesus tegelikult tahtis ütelda? Kindel on et Jeesus rääkis alati asjadest otsekoheselt. Enese jaoks aga avastasin salmis 57 sõna „ISEENESTE“ ( Vt ka 1Kr 11:31). See kutsub meid enesele aru andma sellest, mida teeme. Universum ei koosne ainult minust ja minu õigustest. Kõik tulev on Jumala kätes ning meie palved ja võivad olukordi muuta, sest Jumala käes ei ole miski võimatu. Ning meie sees elab Püha Vaim, kes sosistab meile vaiksel häälel, mida me peame tegema.