Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 6:1-30
Jeruusalemma ja Juuda karistus1Põgenege Jeruusalemmast, Benjamini lapsed! Puhuge sarve Tekoas ja pange tähis Beet-Keremisse, sest põhja poolt paistab õnnetus ja suur häving!
2Kena ja helliku olen ma hävitanud - Siioni tütre.
3Tema juurde tulevad karjased oma karjadega ja löövad telgid üles tema ümber, nad karjatavad igaüks oma osa peal.
4"Pühitsegem sõda tema vastu! Tõuskem ja mingem üles keskpäeva ajal!" "Häda meile, sest päev veereb ja õhtuvarjud pikenevad!"
5"Tõuskem ja mingem üles öösel ning hävitagem tema paleed!"
6Sest vägede Issand ütleb nõnda: Raiuge puid ja kuhjake piiramisvall Jeruusalemma vastu! See on linn, mida tuleb karistada, sest tema sees valitseb vägivald.
7Otsekui kaev hoiab värske oma vee, nii hoiab Jeruusalemm värske oma kurjuse; tema sees kuulukse ülekohtust ja rüüstamisest, minu palge ees on aina valu ja piin.
8Lase ennast hoiatada, Jeruusalemm, et mu hing ei võõrduks sinust, et ma ei teeks sind lagedaks, maaks, kus ei elata.
9Nõnda ütleb vägede Issand: Iisraeli jääki nopitakse otsekui viinapuu järelnoppimist. Siruta oma käsi võrsete kohale otsekui viinamarjakorjaja.
10Kellele ma peaksin rääkima ja kinnitama, et nad kuuleksid? Vaata, nende kõrvadel on eesnahk, nad ei saa kuulda. Vaata, Issanda sõna on neile teotuseks, see ei kõlba neile.
11Mina olen täis Issanda viha, ma ei suuda seda peatada. Vala see laste peale tänaval, samuti noorukite jõugu peale; sest kinni võetakse nii mehed kui naised, nii vanad kui raugad.
12Ja nende kojad antakse teistele koos põldude ja naistega; sest ma sirutan oma käe maa elanike vastu, ütleb Issand.
13Sest pisemast suuremani ahnitseb igaüks neist omakasu, ja prohvetist preestrini petavad kõik.
14Ja mu rahva vigastust ravivad nad pinnapealselt, öeldes: "Rahu, rahu!", kuigi rahu ei ole.
15Kas nad häbenevad, et nad on teinud jäledust? Ei, nad ei häbene sugugi ega tunne piinlikkust. Seepärast nad langevad langejate hulgas; oma karistusajal nad komistavad, ütleb Issand.
16Nõnda ütles Issand: Seisatage teedel ja vaadake, küsige muistsete radade kohta, missugune on hea tee, ja käige sellel, siis leiate oma hingele hingamispaiga. Aga nemad ütlesid: "Seda me ei tee!"
17Ma seadsin vahimehed teie üle: "Kuulake sarvehäält!" Aga nemad vastasid: "Me ei kuula!"
18Seepärast kuulge, rahvad, ja mõista, kogudus, mis nendega juhtub!
19Kuule, maa! Vaata, ma saadan õnnetuse sellele rahvale, nende mõtete vilja; sest nad ei pannud tähele mu sõnu ja põlgasid mu Seadust.
20Milleks mulle viiruk, mis tuleb Seebast, ja head kalmused kaugelt maalt? Teie põletusohvrid ei ole mulle meelepärased ja teie tapaohvrid ei kõlba mulle.
”Magor missaviv” tähendab ” terror igast küljest” (s 25) ning Jeremija raamatus esineb seda korduvalt. Võib peaaegu kujutleda kuidas inimesed kasutasid seda käibeväljendi või hüüdnimena prohveti kohta - sest tema sõnum kõneles sellest nii palju. Endistel aegadel innustati inimesi põgenema Jeruusalemma ( s 4,5,6) - nüüd aga kästakse neil põgeneda Jeruusalemmast ära – sest viimane on muutunud surmalõksusk; vaenlane on selle väravate ees ( s 6) ning kui siseneme sõjapealiku telki leiame, et Jumal ise juhib linna vallutamist!
Kohtumõistmine on inimeste peale langenud ühiskonna roiskumise pärast: kaev on põhjani mürgitatud ( s 7); ei ole mitte ühtegi viinamarja mis oleks väärt üleskorjamist (s 9,10); igaüks tahab saada miljonäriks ( s 13); inimeste teadvus on täielikult kalestatud ( s 15). Ometi jätkatakse religioossete rituaalidega, kasutades selleks parimaid materjale (s 20) ning ühiskonna doktorid muudkui jätkavad oma toimetamist. Ometi ainus, mida neil pakkuda on -on näiline abi lootusetult haigetele (s 14). Joosija reform püüdis pöörata inimesi tagasi nende nõudmiste poole mis olid Jumala ja Iisraeli erisuhte keskmes; inimesed aga ei soovinud minna seda teed, seda igavest teerada (s 16).
Ka Jeesus tuli meile pakkuma hingamist meie hingedele ( Mt 11:28-30); ning ta ei mõelnud sellega vaid laisklevat vabaaja veetmist – pigem umbersuunamist ning tema reisikaaslaseks valimist. Neile kes ummisjalu hukatuse poole tormavad, paneb Jumal ikka komistamise kive tee peale (s 21); suurim neist aga on väljasirutatud kätega ristile naelutatud Jeesus. Aga mis siis kui sa sellele ei reageeri? Ning sageli seda hülgamist veel kinnitatakse ka üle (s 30). Enesevalitsemise ime on see, et Jumal ei sunni oma armastust sulle peale ( s 8), Jeremija peab jätkama oma hõbedasulatamise tööd, kuigi tundub et selles känkras ei olegi mingit väärismetalli; kõik on vaid praht…. Samas näeme kuidas puudutab see tema hinge, et kohtumõistmine ei säästa kedagi – väikelastest vanakesteni peavad kõik sellest osa saama ( s 11).
Selle kommentaari autor: Jonathan Lamb