Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 46
Jumal on varjupaik ja abimees1Laulujuhatajale: Korahi laste laul; neidude häälele.
2Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav.
3Sellepärast me ei karda, kui maa liiguks asemelt ja mäed kõiguksid merede põhjas.
4Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest! Sela.
5Jõgi oma harudega rõõmustab Jumala linna ja Kõigekõrgema pühi elamuid.
6Jumal on tema keskel, ei ta kõigu; Jumal aitab teda hommiku koites.
7Paganad möllasid, kuningriigid kõikusid. Kui ta tegi häält, siis vabises maa.
8Vägede Issand on meiega, Jaakobi Jumal on meile kindlaks kaitseks. Sela.
9Tulge ja vaadake Issanda tegusid, kes saadab jubedused maa peale,
10kes lõpetab sõjad maailma otsani, murrab katki ammu ja raiub puruks piigi ja põletab vankrid ära tulega.
11"Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal, kõrge rahvaste seas, kõrge maa peal!"
12Vägede Issand on meiega, Jaakobi Jumal on meile kindlaks varjupaigaks. Sela.
Tänane psalm on selgelt komponeeritud mingi suure rahvusliku ohuolukorra reaktsioonina ( võib olla nt Hiskija ajal Jeruusalemma ründamise ohus?) ( 2Kn 18:13-16), see on inspireeritud usust ja usaldusest mis ei rajane mitte rahva enese või tema kodu vastupidavusele, vaid Jumala viibimisele nende keskel. Ja kuigi seda nimetatakse „Siioni lauluks“ – ehk lauluks mis toob esile Jeruusalemma rolli Iisraeli suhtes Issandaga, sõltub psalmi tähenduslikkus eelkõige Jumala kohalolust selles linnas - ja sealgi mitte ainult templis, vaid ka seda linna keskseks pidavate inimeste eludes.
Psalm kõnetab nii kosmilisi, keskkondlikke kui ka poliitilisi ohtusid üheskoos – täpselt samamoodi kui selles väljendatud usaldus ilmneb nii isiklikul kui ka rahvuslikul tasandil. „Meri“ heebrea maailmavaates märkis traditsiooniliselt ohtu maakera ( Ilm 21:1) stabiilsusele; samal kombel kui „rahvad“ märgivad ohtu rahvusvahelisele stabiilsusele üldiselt, Jeruusalemmale selles aga eriliselt. Salmides 1-7 on mõlemad nimetatud kaootilised jõud kontrastis pühakojas ning Jumala linnas, Jumala ligiolus kogetava rahu ning jaheda värskusega; isegi laastatud sõjatanner on kaetud Jumala õigluse hingusega ( s 8-9), hoiatuseks rahvaile, kes ajaloo käiku tahavad enesele allutada…
Sellest kõiges johtuv „vaikus“ ( s11) on Jumala valitsuse ees imetluses ja aukartuses olemise vaikus, Jumala kes ei hülga oma rahvast. „Teadku ja õppigu rahvad, et mina olen Jumal“ ( s11).
Täna võime kogeda Jumala ligiolu Jeesuse vahendusel ning meie „vaikus“ on seesama – tema ees aukartuse ning imetluse väljendus, aga samas ka igasugust ärevust meie elus vaigistav vaikus.
Selle kommentaari autor: APÜ