See psalm tegeleb ühe kõige olulisema eluküsimusega. Need, kes meie üle valitsevad, on sageli ebaõiglased. Taavet hoiatab meid, et sellised inimesed salvavad nagu rästikud ja on valelikud sünnist saadik. See on midagi enamat kui vaid juhuslik eksitus. Kurjade valitsus on püsinud sajandeid ja toonud rahvastele palju viletsust. Tegelikult on kõik võimukandjad ebatäiuslikud, ka meie omad, ja on toonud oma inimestele sõda, hirmu ja ekspluateerimist.
Taavet räägib isiklikust kogemusest. Tema kuningas Saul oli üritanud teda piigiga seina külge naelutada ja oli otsustanud Taaveti tappa. Ka vilistid olid kurjad ja mõrvarlikud. Umbes 30 aastat varem olid nad Simsoni silmad välja torganud ja viimane maksis neile selle eest kätte.
Taavet oli Sauli eest põgenemas ja sellest psalmist kostub tema kibedust ja kättemaksuhimu – et ebaõiglaste võim hetkega langeks:
...kisu välja noorte lõvide hambad, Issand! (salm 7).
Taavet ootab, et vaenlased saaksid teenitud karistuse ja nad minema pühitaks.
Taavet on haaratud verejanulisest kättemaksuihast, mida väljendab salm 11. Õnnetuseks saab temast endast hiljem valitseja, kelle kätel on süütu veri. Igast inimlikust reaktsioonist üle on sügav tõde: ka kõige kuritegelikuma valitseja üle on Jumal, kes valitseb maailma. Jumala kohus laseb meil mõista seda, mis on õige ja õiglane. See on meie alus – on olemas õiglane Jumal ja Kristus, kes valitseb üle kõige.
Maailma üle kohut mõistev Jumal on iga inimliku valitsuse ainus lootus.
Palveta, et Jumal kõrvaldaks maailmas rahumeelsete vahenditega meie aja türannid ja annaks nende poolt rõhututele vabaduse ja uue lootuse päästele.