Loe läbi alltoodud kirjakoht: Km 12,1-15
Jefta riid efraimlastega1Aga Efraimi mehed hüüti kokku ja nad läksid põhja poole ning ütlesid Jeftale: "Mispärast sa läksid sõdima ammonlaste vastu ega kutsunud meid, et oleksime tulnud koos sinuga? Me põletame tulega sinu koja su pealt!"
2Ja Jefta vastas neile: "Minul ja mu rahval oli suur riid ammonlastega; siis ma hüüdsin teid, aga te ei päästnud mind nende käest.
3Ja kui ma nägin, et päästjaid ei olnud, siis ma võtsin oma elu iseenese kätte ning läksin ammonlaste vastu ja Issand andis nad minu kätte. Miks tulete nüüd minu juurde ja sõdite minu vastu?"
4Ja Jefta kogus kokku kõik Gileadi mehed ning sõdis Efraimi vastu; ja Gileadi mehed lõid Efraimi, kes oli öelnud: "Te olete Efraimist ära jooksnud. Gilead on keset Efraimi ja keset Manasset."
5Ja Gilead vallutas Jordani koolmed Efraimi poole; kui siis mõni Efraimi põgenik ütles: "Lase ma lähen üle!", küsisid Gileadi mehed temalt: "Kas sa oled efraimlane?" Ja kui ta vastas: "Ei!",
6ütlesid nad temale: "Ütle siis: Ŵibbolet!"; ütles ta aga: "Sibbolet", sellepärast et ta ei osanud õigesti hääldada, võtsid nad ta kinni ja tapsid Jordani koolmete juures. Nõnda langes sel ajal Efraimist nelikümmend kaks tuhat.7Ja Jefta mõistis Iisraelile kohut kuus aastat; siis gileadlane Jefta suri ja ta maeti oma linna Gileadis.Kohtumõistjad Ibsan, Eelon ja Abdon8Ja pärast teda mõistis Iisraelile kohut Ibsan Petlemmast.
9Temal oli kolmkümmend poega; ta pani kolmkümmend tütart väljapoole mehele ja tõi oma poegadele kolmkümmend tütart väljastpoolt; ta mõistis Iisraelile kohut seitse aastat.
10Siis Ibsan suri ja ta maeti Petlemma.11Ja pärast teda mõistis Iisraelile kohut Eelon, sebulonlane; tema mõistis Iisraelile kohut kümme aastat.
12Siis sebulonlane Eelon suri ja ta maeti Ajjalonisse Sebuloni maale.13Ja pärast teda mõistis Iisraelile kohut Abdon, Hilleli poeg, piraatonlane.
14Temal oli nelikümmend poega ja kolmkümmend pojapoega, kes ratsutasid seitsmekümne eesli seljas; tema mõistis Iisraelile kohut kaheksa aastat.
15Siis piraatonlane Abdon, Hilleli poeg, suri ja ta maeti Piraatonisse, Efraimi maale amalekkide mäestikku.
Täna jõuame Jefta loos kurva finaalini, kus ta vastupidiselt Gideonile provotseeris võimsa efraimlaste suguharu täiesti asjatusse kodusõtta. See mis gileadlaste ja efraimlaste vahel Jordani koolmete pärast toimus on siiani selgusetu, kuid just sellest ajast pärineb mõiste „sibbolet“ - sünonüüm kõnele või arvamusele millega identifitseeriti kõneleja vastuvõetavust.
Tahaksin keskenduda peatüki lõpuosale, mida üldiselt tuntakse „väikeste kohtumõistjate“ nime all. Need värvikad isiksused tulid peale jeftat mitmekaupa: Ibsan, Eelon ja Abdon, eelpool ka Toola ja Jair. Neist ainult Toolal oli militaarne roll. Kuid kõikidele esines üks ja sama kommentaar – alates Toolast kuni Simsonini: „X mõistis Iisraelile kohut Y aastat“. Hiljem näeme kus igaüks neist elas, kuhu ta maeti ning ka katset näidata, et tema kohtumõistmine oli jagatud võrdselt suguharude vahel. Kõige lõpuks aga tutvustatakse meile päris imelikke fakte: laste ja eeslite arvu, milliseid linnu keegi valitses – neid võis olla kolmekümnest kuni seitsmekümneni. Kas ka kõigel sellel on mingi vaimulik väärtus? Ma arvan, et on küll. Kuidas mäletatakse meid ükskord – kas läbi töö mida ustavalt ka üleaja tegime; laste kaudu keda oleme kasvatanud või hoopis selle järele, kust me pärit oleme? Kas meile piisab teadmisest, et Jumal kelle raamatutes on kõik kirja pandud, peab meid piisavalt ustavaiks sulaseiks, et märkida see ära?
Selle kommentaari autor: Carl Armerding