Ta kinnitab juutide oletust, et Ta on Jumala juurest tulnud (s 13), ning kuulutab ette ka oma surma ja ülesõusmist, tuues võrdpildiks Moosese vaskmao (s 14-15). Nikodeemos kuuleb nüüd maailma muutvaid sõnu Jumala armastusest, mis väljendub Jeesuse sõnakuulelikkuse kaudu ristisurmas (s 16).
Kristlasena tekib sageli kiusatus püüda “ära arvata”, kus see või teine inimene veedab igaviku. Jeesus ütleb, et isegi Tema ei ole tulnud kohut mõistma, vaid päästet tooma – kõigile, kes usuvad Temasse. Ei ole olemas mitut teed Jumala juurde, vaid ainult üks – uskudes Jeesusesse (s 17-18). Kohtuotsuse oma elu üle langetab iga inimene ise – tunnistades oma usku või uskmatust.
Jeesus kui maailma valgus toob nähtavale inimese patu, ka selle, mis on südames, varjul teiste inimeste eest. Inimene, mõistes oma pattu, saab Jeesusele vaadates vabaduse sellest loobuda (nii, nagu Moosese ajal pidi vaatama vaskmaole, vt 4Ms 21:4-9). Igaühel on ka vabadus jätkata patuga, kuid sel juhul on see elu ilma Jumalata ja Jumala riiki nägemata.
Kurjategijad kasutavad oma kurjade mõtete teostamiseks meelsamini pimedust, et märkamatuks jääda. Nendel, kes ei taha kuuldagi Jumalast ja Jeesusest, on ilmselt midagi, mida valguse eest varjata.
Kui meie südame mustad mõtted saaksid avalikuks näiteks ajakirjanduses, paluksime vist, et “maa meid neelaks”. Siis, kui Jeesus meid valgustab, on julgustav teada, et Ta ei avalikusta meie olukorda ega süüdista meid. Pigem süüdistab meid meie oma südametunnistus, sest me teame, et oleme patused (s 18-21).