Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 35:1-19
Reekablaste sõnakuulelikkus1Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt Juuda kuninga Joojakimi, Joosija poja päevil; ta ütles:
2"Mine reekablaste soo juurde, räägi nendega ja too nad Issanda kotta ühte kambrisse ning anna neile veini juua!"
3Siis ma võtsin Jaasanja, Habassinja poja Jeremija poja, ja tema vennad ja kõik ta pojad ja kogu reekablaste soo
4ja tõin nad Issanda kotta jumalamehe Haanani, Jigdalja poja poegade kambrisse, mis on vürstide kambri kõrval ülalpool lävehoidja Maaseja, Sallumi poja kambrit.
5Ja ma panin reekablaste soo poegade ette veiniga täidetud peekrid ja karikad ning ütlesin neile: "Jooge veini!"
6Aga nad vastasid: "Meie ei joo veini, sest Joonadab, Reekabi poeg, meie isa, on meid keelanud, öeldes: Ärge iialgi jooge veini, ei teie ega teie lapsed!
7Ja ärge ehitage kodasid, ärge külvake seemet ja ärge istutage viinamägesid; ärgu teil olgu neid, vaid elage telkides kogu oma eluaja, et võiksite kaua viibida maal, kus te võõraina elate!
8Ja me oleme kuulanud oma isa Joonadabi, Reekabi poja häält kõiges, mida ta meile on keelanud: me ei joo veini kogu oma eluaja, ei me ise, ei meie naised, ei meie pojad ega meie tütred,
9ja me ei ehita enestele kodasid elamiseks, meil ei ole viinamäge, põldu ega seemet,
10vaid me elame telkides ning oleme sõnakuulelikud ja teeme kõigiti nõnda, nagu Joonadab, meie isa, meid on käskinud.
11Aga kui Paabeli kuningas Nebukadnetsar tuli selle maa vastu, siis me ütlesime: Tulge, läki Jeruusalemma kaldealaste sõjaväe ja süürlaste sõjaväe eest! Ja me asusime Jeruusalemma."12Ja Jeremijale tuli Issanda sõna; ta ütles:
13"Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Mine ja ütle Juuda meestele ja Jeruusalemma elanikele: Kas te ei võtaks õpetust, et kuuleksite minu sõnu? ütleb Issand.
14Joonadabi, Reekabi poja sõnu, millega ta keelas oma poegi veini joomast, peetakse, ja nad ei joo tänapäevani, sest nad kuulavad oma isa keeldu. Kuid mina olen teile rääkinud ja rääkinud, aga te ei ole mind kuulanud.
15Ja ma olen teie juurde läkitanud kõik oma sulased prohvetid, olen läkitanud korduvalt, öeldes: Pöörduge ometi igaüks oma kurjalt teelt ja tehke heaks oma teod; ja ärge käige teiste jumalate järel neid teenides, siis te jääte maale, mille ma olen andnud teile ja teie vanemaile! Aga te ei ole pööranud oma kõrva ega ole mind kuulanud.
16Et Joonadabi, Reekabi poja pojad on pidanud oma isa keeldu, mille ta neile andis, aga see rahvas ei ole mind kuulanud,
17siis ütleb Issand, vägede Jumal, Iisraeli Jumal nõnda: Vaata, ma toon Juudale ja kõigile Jeruusalemma elanikele kogu selle õnnetuse, mille ma neile olen tõotanud, sellepärast et nad ei kuulanud, kui ma neile rääkisin, ega vastanud, kui ma neid hüüdsin." 18Aga reekablaste soole ütles Jeremija: "Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Sellepärast et te olete kuulanud oma isa Joonadabi keeldu ning olete pidanud kõiki tema käske ja olete teinud kõigiti, nagu ta teid on käskinud,
19sellepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal nõnda: Iialgi ei puudu Joonadabil, Reekabi pojal, mees, kes seisab minu palge ees."
Kui vaatame tagasi Joojakimi valitsemisaega, näeme, et reekablasi tunnustatakse nende ustavuse eest. See oli rändrahvas, kes põlvnes Reekabist ja tema pojast Joonadabist (2Kn 10:15-31).200 aastat enne Jeremijat soovis Joonadab Jehu eeskujul riigipöörde abil välja tõrjuda Ahabit, kompromiteeritud Iisraeli kuningat. Jehu ise oli täielikult jumalatu juht, kuid Joonadabi innukus ja tema ilmne mõju paljudele inimpõlvedele, on tunnistus Jehu suurusest. Tema järeltulijad meenutasid kõrbesekslemise aega kui ustavuse õitseaega ja keeldusid uuendustest. Võib-olla on selles tõetera (2:1-3). Progressi pärast ei oleks pidanud nad mõningatest asjadest loobuma, mineviku traditsioonide hoidmine võib olla väärtuslik. Seda tuleks kõrvutada aga ka Pauluse tarkusega, kes julgustas Filipi kogudust unustama, mis on seljataga, ja püüdlema selle poole, mis on ees (Fl 3:13). Ilmselt on vajalik tasakaal minevikust kinnihoidmise ja mineviku unsutamise vahel – ja seda nii riigi kui ka koguduse elus. Põhja-Iirimaal tuletab Radio Ulster meile iga päev meelde meie mineviku haavu, andes vägivalla ohvritele võimaluse rääkida oma lugusid. Kogu aasta vältel rääkis igal hommikul keegi oma elust ja mulle mõjus see mälu taastamisena, mille tulemusena jäi kõlama mõte, et me ei tohi lubada, et meie lastega juhtuks samasugune tragöödia. Kui valitses kaos ja kuningriigid langesid, jäid reekablased alles, ammutades tarkust oma minevikust. Jumal austas neid ja see oli kui märk rahvale, kes oli täielikult kaotanud oma tee.
Selle kommentaari autor: David Bruce