Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jr 38:1-23
Jeremija päästetakse kaevust1Aga Sefatja, Mattani poeg, ja Gedalja, Pashuri poeg, ja Juukal, Selemja poeg, ja Pashur, Malkija poeg, kuulsid neid sõnu, mis Jeremija rääkis kogu rahvale, öeldes:
2"Nõnda ütleb Issand: Kes jääb siia linna, see sureb mõõga läbi, nälja ja katku kätte; aga kes läheb välja kaldealaste juurde, see jääb elama, temale jääb alles ta hing ja ta võib elada.
3Nõnda ütleb Issand: See linn antakse kindlasti Paabeli kuninga sõjaväe kätte ja ta vallutab selle."
4Siis ütlesid vürstid kuningale: "Surmatagu ometi see mees, sest ta teeb lõdvaks nende sõjameeste käed, kes siia linna on alles jäänud, ja kogu rahva käed, rääkides neile seesuguseid sõnu; sest see mees ei otsi sellele rahvale rahu, küll aga õnnetust!"
5Ja kuningas Sidkija vastas: "Vaata, ta on teie käes, kuningas ei saa ju teha midagi teie vastu!"
6Siis nad võtsid Jeremija ja viskasid ta kuningapoja Malkija kaevu, mis oli vahtkonnaõues; nad lasksid Jeremija köitega alla, aga kaevus ei olnud vett, vaid oli muda, ja Jeremija vajus mudasse.
7Kui etiooplane Ebed-Melek, hoovkondlane, kes viibis kuningakojas, kuulis, et nad olid Jeremija pannud kaevu - kuningas istus parajasti Benjamini väravas -,
8siis Ebed-Melek läks kuningakojast ja rääkis kuningaga, öeldes:
9"Mu isand kuningas! Need mehed on talitanud kurjasti kõiges, mis nad on teinud prohvet Jeremijale, et nad viskasid ta kaevu. Seal sureb ta nälga, sest linnas ei ole enam leiba."
10Siis kuningas andis etiooplasele Ebed-Melekile käsu, öeldes: "Võta siit kolmkümmend meest enesele appi ja tõmba prohvet Jeremija kaevust üles, enne kui ta sureb!"
11Ja Ebed-Melek võttis mehed enesele appi ning läks kuningakotta, varakambri all olevasse ruumi, võttis sealt räbalaid ja kaltse ja laskis need köitega kaevu Jeremijale.
12Ja etiooplane Ebed-Melek ütles Jeremijale: "Pane nüüd need räbalad ja kaltsud enesele kaenlaaluseisse köite alla!" Ja Jeremija tegi nõnda.
13Siis nad tõmbasid Jeremija köitega üles ja võtsid ta kaevust välja; ja Jeremija jäi vahtkonnaõue.Sidkija küsib nõu Jeremijalt14Ja kuningas Sidkija läkitas sõna ning laskis tuua prohvet Jeremija enese juurde, Issanda koja kolmanda sissekäigu juurde; ja kuningas ütles Jeremijale: "Ma tahan sinult küsida ühte asja, ära salga mulle midagi!"
15Aga Jeremija vastas Sidkijale: "Kui ma sulle midagi avaldan, kas sa siis tõesti mind ei tapa? Aga kuigi ma sulle nõu annaksin, sa ei kuulaks mind!"
16Siis kuningas Sidkija vandus Jeremijale salaja ja ütles: "Nii tõesti kui elab Issand, kes meile hinge on loonud, mina ei tapa sind ega anna sind nende meeste kätte, kes püüavad su hinge."
17Siis Jeremija ütles Sidkijale: "Nõnda ütleb Issand, vägede Jumal, Iisraeli Jumal: Kui sa lähed vabatahtlikult välja Paabeli kuninga vürstide juurde, siis su hing jääb elama ja seda linna ei põletata tulega ning sina ja su sugu jääte elama.
18Aga kui sa ei lähe välja Paabeli kuninga vürstide juurde, siis antakse see linn kaldealaste kätte ja nad põletavad selle tulega ja sina ei pääse nende käest."
19Siis kuningas Sidkija ütles Jeremijale: "Mina kardan neid juute, kes on põgenenud kaldealaste juurde; vahest antakse mind nende kätte ja nad teevad minuga halba nalja."
20Aga Jeremija ütles: "Ei anta! Kuule ometi Issanda häält selles, mis mina sulle räägin, siis su käsi käib hästi ja su hing jääb elama!
Kõrged ametnikud on otsustanud Jermija suu igaveseks sulgeda. Nad esitavad Sidkijale Jeremija sõnu väga halvas valguses. Surm, mille nad valivad Issanda prohvetile, on groteskne –võitlus nälja ja kurnatusega ning võimalik uppumine mudaauku.
Jeremija päästab aafriklane Ebed-Melek. Jeremija kannatused lõppevad ja kuningas, kes enne soovis tema hukkamist, pöördub nüüd salaja tema poole, et saada Jumala tarkust. Jeremija ettepanek on rabav. Hävitus ja surm ei pea saabuma, nagu on ennustatud – kuid Sidkija peab alistuma. Pole midagi kaotada, aga võita on kõik. See on hirmus süüdistus Sidkijale, et ta suudab mõelda ainult endast, kuigi võiks päästa inimeste elusid ja säilitada linn (s 19). Jeremija meenutab oma kogemust mudaaugus ja tõotab sama saatust Sidkijale, kui too ei võta vastu pakutud pääsemislootust (s 22).
See on hetk, kui tuleks näidata riigimehelikku julgust, kuid Sidkijal on varuks ainult hirmunud vastus. Tema iseloomunõrkus tekitab kaaslinlastele hirmsad kannatused.
Keegi on öelnud: „Usk pole ainult see, kui usutakse hoolimata tegelikkusest, vaid kui usutakse ka tagajärgede muutmise võimalikkusesse“. Kas ka sina pead vastu võtma selliseid otsuseid? Palveta, et käituksid targalt ja hästi.
Selle kommentaari autor: David Bruce