Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 26:17-25
Jeesuse viimne paasasöömaaeg17Aga hapnemata leibade püha esimesel päeval astusid Jeesuse jüngrid ta juurde ja küsisid: "Kuhu sa tahad, et me sulle paasa söömise valmistaksime?"
18Tema ütles: "Minge linna selle-ja-selle juurde ja öelge talle: "Õpetaja ütleb: Minu aeg on lähedal, ma tahan sinu juures pidada paasasöömaaega oma jüngritega!""
19Ja jüngrid tegid, nõnda nagu Jeesus neid oli käskinud, ja valmistasid paasasöömaaja.20Aga õhtul istus Jeesus lauda koos nende kaheteistkümnega.
21Ja kui nad sõid, ütles tema: "Tõesti, ma ütlen teile, üks teie seast annab minu ära."
22Ja väga nukraks jäädes hakkasid nad järjestikku talle ütlema: "Ega ometi mina see ole, Issand?"
23Tema aga vastas: "See, kes sööb minuga samast kausist, annabki minu ära.
24Inimese Poeg läheb küll ära, nõnda nagu temast on kirjutatud, aga häda sellele inimesele, kes Inimese Poja ära annab! Sellele inimesele oleks parem, kui ta ei oleks sündinud."
25Aga Juudas, tema äraandja, kostis talle: "Olen siis mina see, rabi?" Jeesus ütles talle: "Need on sinu sõnad."
Paasapühade tähistamise aeg on tulemas – see on söömaaeg, mida Jeesus „südamest igatses” koos oma jüngritega jagada. Nad on kogunenud laua ümber, et meenutada Jumala olulist oma rahva päästmisel rõhumisest ja orjusest. Jüngrid teevad hoolega vajalikke ettevalmistusi, kuid nende jaoks on ettevalmistused eelkõige praktilised ja kogu sündmuse perspektiiv ajalooline.
Jeesus on neist sammuvõrra ees: praktiline pool on juba korraldatud ja tema mõtted keskenduvad tulevikusündmustele. Kui nad nüüd koos istuvad, muudavad Jeesuse sõnad õhkkonna lausa jäiseks ( s 21). Öelda, et jüngrid muutusid „kurvaks” ( s 22) on väga pehme väljendus – „äärmiselt masendunud”, oleks kohasem. On juba isegi raske aktsepteerida seda, et Jeesus võetakse neilt ära, aga et see toimub läbi reeturi nende eneste keskelt, on juba liig.
Kujutlege, kuidas ise oleksime end seal tundnud: „ Ega ometi mina, Issand?” Jeesuse sõnad ( s 23-25) on kõiki kaasavad: igaüks laua ümber olijaist paneb oma käe leivaga kaussi, aga ainult ühest saab reetur. Need salmid pakuvad meile väga väärtusliku sissevaate sellest, kuidas Jumala ettemääratud eesmärk põimub inimolendite tegudega. Samas, kas on olukordi mil kõik kaksteist - või ka meie – peaksime jagama ühe süükoormat? Juudase vastuvaidlemine kõlab äärmiselt õõnsalt, kuni Jeesus talle leebelt vastandub ning saadab ta oma plaane teostama. Mida võisid tunda ülejäänud üksteist ja kui tühi võis neile tunduda elu ilma Jeesuseta?