Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mt 26:69-75
Peetrus salgab Jeesuse69Peetrus istus aga väljas õuel. Ja ta juurde astus üks teenijatüdruk ja ütles: "Ka sina olid galilealase Jeesusega."
70Aga tema salgas kõigi ees: "Ma ei mõista, mida sa räägid!"
71Kui ta läks aga värava poole, nägi teda teine teenijatüdruk ja ütles neile, kes seal olid: "Tema oli naatsaretlase Jeesusega."
72Ja taas salgas ta vandega: "Ma ei tunne seda inimest!"
73Üsna varsti ütlesid aga sealviibijad Peetrusele ligi astudes: "Tõesti, ka sina oled üks nende seast, sest su kõneviiski annab su ära."
74Siis hakkas ta hirmsasti sajatama ja vanduma: "Ma ei tunne seda inimest!" Ja kohe laulis kukk
75ja Peetrusele tuli meelde, mis Jeesus oli öelnud: "Enne kui kukk laulab, salgad sina minu kolm korda ära." Ja sealt lahkudes puhkes ta kibedasti nutma.
Kõik jüngrid peale Peetruse olid põgenenud, viimane aga jääb oma õpetaja lähedusse (s 58). Aga ka Peetrus ei suuda kindlaks jääda ja salgab ära nii selle, et on Jeesuse sõber (s 70), et ta teda tunneb (s 72) ja isegi omaenese sünnipaiga (s 74). Nii salgab ta Jeesust kolmel viisil ja kui kukk laulab, siis on ta häbi talumatu.
Ka meie südametunnistus toimib just sellisel ärataval viisil, sarnaselt kukelaulule, ja me ei tohi seda eirata. Kes oleks osanud arvata midagi sellist mehest, keda Jeesus oli nimetanud „kaljuks, millele kogudus saab ehitatud” (16:18). See räägib kõnekalt Jeesuse soovist tegelda selle maailma nõrkade ja puudulikega, aga ka piibli usaldusväärsusest.
Meil on lihtne Peetrusega samastuda. Kes meist julgeks end paremaks pidada? Igapäevases elus on palju olukordi, mis eeldavad meilt Kristuse kasuks tunnistust. Peetrus nuttis kibedaid kahetsuspisaraid. Ta ei salanud enam kunagi Jeesust ja tunnistas julgelt ka palju ohtlikumates olukordades. Tõeline meeleparandus avaldub meie sõnades ja tegudes, mis järgnevad esimesele kahetsusele. Samastugem siis Peetrusega ka tema usujulguses!