Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kr 11:17-34
Püha õhtusöömaaja korrast17Kuid seda käskides ma ei kiida teid, sest teie kokkutulekud ei ole teile kasuks, vaid kahjuks.
18Sest esmalt ma kuulen, et kui te tulete kokku kogudusena, esineb teie seas lõhesid, ja osalt ma usun seda.
19Teie seas peabki ju olema lahkarvamusi, et tunnustatud teie seast saaksid avalikuks.
20Kui te nüüd kokku tulete, siis ei saa pidada Issanda õhtusöömaaega,
21sest igaüks võtab sööma asudes ette omaenda toidu, ja mõni jääb nälga, ja mõni on joobnud.
22Kas teil siis tõesti ei ole kodasid, kus te võite süüa ja juua? Või te põlastate Jumala kogudust ja häbistate neid, kel midagi ei ole? Mis ma pean teile ütlema? Kas pean teid kiitma? Selle poolest ma teid küll ei kiida.23Sest mina olen Issandalt saanud, mida ma olen andnud teilegi: et Issand Jeesus sel ööl, mil tema ära anti, võttis leiva,
24tänas, murdis ja ütles: "See on minu ihu, mis teie eest antakse. Tehke seda minu mälestuseks!"
25Selsamal kombel võttis ta ka karika pärast õhtusöömaaega ja ütles: "See karikas on uus leping minu veres. Nii sagedasti kui te sellest joote, tehke seda minu mälestuseks!"
26Sest iga kord, kui te seda leiba sööte ja karikast joote, kuulutate teie Issanda surma, kuni tema tuleb.27Niisiis, kes iial seda leiba sööb või Issanda karikast joob vääritul viisil, on süüdi Issanda ihu ja vere vastu.
28Inimene katsugu ennast läbi ja alles siis söögu sellest leivast ja joogu sellest karikast!
29Sest kes sööb ja joob, see sööb ja joob enesele nuhtlust, kui ta ei anna aru sellest ihust.
30Seepärast ongi teie seas palju nõrku ja põduraid ning paljud on surnud.
31Kui me aga iseenda üle õigesti otsustame, siis ei mõisteta meid hukka;
32kui meie eneste üle mõistame kohut, siis Issand kasvatab meid, et meid koos maailmaga hukka ei mõistetaks.
33Niisiis, mu vennad, kui te tulete kokku sööma, siis oodake üksteist.
34Kui kellelgi on nälg, siis ta söögu enne kodus, et te ei tuleks kokku nuhtluseks. Muud asjad ma korraldan siis, kui tulen.
Pauluse toon muutub selles lõigus. Eelmise peatüki sooja pöördumise ”armsad sõbrad”
asemel, kuuleme nüüd karmi ja pettunud tooni. Pauluse pahameel keskendub viisile kuidas kristlased käitusid pühaõhtusöömaajal. Ta nimetab nende vaidlusi ning kildkondadeks lõhenemisi; valitsevat korralagedust ja läbimõtlematust. Nii kaotati püha sündmuse tähendus ühtede purjutamise aurudesse või teiste rahuldamatusse õgimisse. Ja Paulus ei leia sellises käitumises midagi kiiduväärset. Seetõttu peab ta seatud sakramendi üllust veelkord selgitama.
Esiteks on tegu sündmusega kus lunastatute kogukond meenutab oma Issanda Jeesuse Kristuse ohvrit ( s 23-25). Tema toodud ohver peaks muutma tema järgijad tänulikuks, järelemõtlikuks, ülsitavaks ja kaineks.
Teiseks, on see sündmus kus lunastatute kogukond kuulutab head sõnumit Kristuse surmast, ülestõusmisest ning tagasitulekust (s 26). See on pidulik tähistamine mille keskmes on tõde elavast Jumalast Kristuses ja mis ei keskene hoopiski söögile või joogile. Õgardlusel, joomarlusel ja hoolimatusel kaaslaste suhtes ei tohi sellel sündmusel kohta olla.
Kolmandaks, sellel kogunemisel ja tähistamisel vaatab lunastatute kogukond sügavamalt omaenese seisukorda. See on sündmus, milles osalemiseks tuleb eriliselt valmistada ja puhastada oma süda - enne kui leiba ja veini jagatakse. Lauale lähenetakse kiituse ja ülistuse vaimsuses. Selle meenutamine, mida Kristus tegi ja teeb iga üksiku liikme elus on tänu ja juubeldamise allikas.
Selle kommentaari autor: Evelyn Miranda-Feliciano