Tessalooniklastele tegi muret kristlaste suremine, ilmeslt ootasid nad, et Jeesus tuleb tagasi juba nende eluajal. Surm äratab alati küsimusi surmajärgsest elust. Nii juhtus näiteks minu perekonnas kui mu onupoeg kukkus kaljult alla ja suri.
Eshatoloogia - see kuidas mõistame tulevikku - osutub sageli otsustavaks kiriku või koguduse elus ja õpetuses - täpselt samamoodi nagu see oli lugematute kristlaste tagakiusamise ajal Rooma impeeriumis või sadade laste suremisel Euroopa katkuepideemiates. Mõnes väiksemas, sotsiaalselt nõrgas aborigeenide suguharus, mida olen külastanud Põhja-Austraalias toimuvad matused praktiliselt igal nädalal. Kui Piiblit tõlgiti ühte aborigeenide murdesse ning evangeeliumide tõlkimine oli juba valmis, küsiti kohalike kristlaste käest millise Piibli raamatu tõlget nad järgmiseks soovivad. Vastus oli ühehäälne: Ilmutuse raamatut. Neil inimestel oli vaja kindlust tuleviku osas. Samamoodi vajasid seda kristlased Tessaloonikas.
Pauluse jaoks tähendas lootus alati kindlat lootust Kristuse tagasitulemise kohta. Ja Paulus teadis, et ainult taoline, valu ja surma ületav lootus kirkale tulevikule, suudab kanda kristlasi kes on silmitsi tagakiusuga. Nii kasutades dramaatilist “apokalüptilist” vormi, kinnitab ta sõnumit just sellisest lootusest. Tegu oli tol ajal tuntud kirjandusliku vormiga. Siin on ingleid ja pilvi, trompetihäält ning taevasid helisid, Jumala enese väelise toimimise ja ligiolu märke.
“Jumal äratab koos Jeesusega” (s 14). Peaaegu alati rääkis Paulus Jeesuse ülestõusmisest seoses meie endi ülestõusmisega. Jeesuse ülestõusmine ei olnud ühekordne mööduv sündmus mis näitas et ta oli Kristus - kuigi see oli ka seda. Jeesuse ülestõusmine oli pöördumatult ja otseselt seotud Jumala lõpliku võiduga, Jumalast plaanitud saatuse täideminekuga universumi ning kõikide uskujate jaoks. Jeesus suri, ja sama juhtub ka meiega. Jeesus tõusis üles surnuist ja sama sünnib ka meile! Me oleme temaga seotud tema surmas ja saame olema seotud ka tema ülestõusmises.