On vale Pauluse kirja lõpuosa üleskutsetest üle libiseda kui pelgast postskriptumist, mis ei puuduta peamist teoloogilist diskussiooni. Pauluse teinekord kuivadest ja keerulistest teoloogilistest argumentidest (mille poolest ta oli kuulus isegi omal ajal) ei paista alati välja tõsiasi, et ta tegelikult oli vägagi karjasemeelne. Ka see kiri sisaldab palju lõpuaegadest, kuid selle eesmärk ei ole sugugi inimesi instrueerida Jeesus teise tulemise detailides. Pigem on selle peamiseks eesmärgiks küsida ja vastata järgmisele küsimusele: kuidas me peaksime elama? Meile on antud lühike vastus: peame elama Jumalale meelepäraselt (4:1) - kuid siin, kirja lõpus selgitab Paulus mida ta selle all mõtles, kasutades jõuliselt lakoonilisi fraase kirjeldamaks kristlikke suhteid ning kristlikku elulaadi. Kas peaksime olema üllatunud et meie kogudused siiani maadlevad samade küsimustega?
Küsimused juhtimisviiside kohta on siiani jäänud vastuolulisteks. Pauluse hilisemad kirjad rõhutavad kasvaval määral kristliku juhtimise kvaliteete, kuid meie peame ka ise olema valmis olema juhitavad (s 12,13). Meil tuleb hoolida oma koguduse kõige tähelepandamatuist liikmeist, korratuist (neist kes koguduses mõnikord kõige enam tüli tekitavad), pelglikke tuleb julgustada (neid kes on haavatud või segaduses) ning nõrkadest (kes on uskumisega hädas) tuleb hoolida. Neid kõiki tuleb kohelda kannatlikkusega ja targalt. (s 14,15)
Ja me ise peame eemale tõmbuma igasugusest kurjusest, kinni hoides kõigest mis on hea (s 21). Aga kuidas saaksime olla kogu aeg rõõmsad, pidevalt tänada kõikides olukordades (s 16-18)? Ainult siis kui meie vaateväli ei ole sama mis maailmal. Meil tuleb kohata igasuguseid probleeme - haigusi, kaotusi, vaesust või tagakiusu. Ja me suudame seda, sest Jumal tahab et teeme seda (s 18). Ja Jumal teab, et suudame seda, sest ta saatis oma Poja meid lunastama, ning tuleb päev mil ta saadab Jeesuse tagasi meie juurde. Sellel päeval kogeme mis on tõeline rõõm.