See kõik algas nii hästi. Linn mis oli mäe peale rajatud pidi olema majakaks rahvastele, et nad näeksid milline on Jumalast juhitud kogukond. Kuidas võib üks visioon nii palju muutuda? Kuidas saab see mida on alustatud heade kavatsustega muutuda nii korrumpeerunuks?
Loomulikult toimuvad sellised muutused vähehaaval. See algab algpõhjuse ja aluste vaikse õõnestamisega - praegusel juhul Jumala keskse kohaga kõigis asjus igas eluvaldkonnas. Mitte, et Jumalat oleks otse salatud - kaugel sellest! - kuid ta on pagendatud oma templisse, “püha” sfääri, lubades kõigel muul elul edasi kulgeda ilma temata. Seejärel hakkavad inimesed vaikselt rajama “otseteid”; nad järgivad “levinud praktikaid” (kõik teevad nii). Kusagil ei tõsta keegi sellest lärmi ega püüa neile tähelepanu pöörata, ja isegi kui oleks, siis pannakse need kõrvale kui ebapraktilised unistajad, kes ei ela reaalsuses, fanaatikud.
Siis hakatakse seda, mis enne salaja sündis, tegema avalikult, otsekui kaitstes julgeid muutusi. Kõik mida nii pakutakse - tuleb kergemalt ning toidab isekust, enesehuve ja seepärast on ka palju järgijaid- kuni viimaks on kõik peapeale pööratud, vaatamata sellele, et templiteenistus õitseb täiega. Enam ei ole turvaline liikuda tänavail, ning kohtutest ei ole enam võimalik õigust leida. Vaid vähesed vaidlused jõuavad kohtusse ja ka neis saavad õiguse ennem tõeväänajad kui selle kaitsjad. Ometi ei ole tulemuseks paradiis, sest elu igas sfääris muutub lahjemaks ja tühisemaks. Paljud lääne ühiskonnad praegu vastavad sellisele pildile, ning see on Jumala avalikkusest äratõrjumise otsene tulemus.
Jumal aga ei luba oma eesmärke kaapredada. Temal on plaan ja ta viib selle täide, kuid kõiegepatl viib ta läbi puhastuse. Ta peab mädanenu välja rookima ning asjade terviklikkuse taastama. Uued juhid peavad taas leidma tarkuse. Neile, kes meelt parandavad leidub koht ka uues linnas (s 27). Meeleparandamine aga ei ole iialgi lihtne, kuid see on hädavajalik ning ei ole võimalik mingit reformatsiooni, kui see ei alga südamest.