Loe läbi alltoodud kirjakoht: Õp 29 : 1-11
Veel Saalomoni tarkust1Kes noomimisest hoolimata jääb kangekaelseks, murtakse äkitselt ja paranemist ei ole.
2Õigete rohkusest rahvas rõõmustab, aga õela valitsedes rahvas ägab.
3Tarkuse armastaja rõõmustab oma isa, aga kes hooradega seltsib, raiskab varanduse.
4Kuningas kindlustab maad õiguse abil, aga pistisevõtja laostab selle.
5Mees, kes oma ligimese vastu on libekeelne, laotab tema jalgadele võrgu.
6Kurja inimese üleastumised on talle püüniseks, aga õige hõiskab ja rõõmustab.
7Õiglane tunneb viletsate kohtuasja, aga õel ei taha sellest aru saada.
8Pilkajad kihutavad linna mässama, aga targad vaigistavad viha.
9Kui tark mees rumalaga kohut käib, siis too kas vihastab või naerab, aga rahu ei saa.
10Verejanulised vihkavad vaga, aga ausameelsed püüavad hoida tema hinge.
11Alp paiskab välja kogu oma viha, aga tark mees vaigistab teda lõpuks.
12Kui valitseja paneb tähele valekõnesid, siis on kõik ta teenrid õelad.
13Vaene ja rõhuja kohtavad teineteist, Issand valgustab nende mõlema silmi.
14Kuningal, kes viletsaile ausasti kohut mõistab, on aujärg igavesti kindel.
15Vits ja noomimine annavad tarkust, aga omapead jäetud poiss teeb häbi oma emale.
16Kui õelaid saab palju, siis on ka üleastumisi palju, aga õiged saavad näha nende hukkumist.
17Karista oma poega, siis on sul temast rahu ja ta rõõmustab su hinge!
18Kui nägemus puudub, muutub rahvas ohjeldamatuks, aga Seadust pidades on ta õnnis.
19Sõnadega ei saa sulast õpetada, sest kuigi ta mõistab, ei võta ta kuulda.
20Kas näed nobeda kõnega meest? Ennem võib loota albile kui temale.
21Kui sulast noorelt hellitatakse, siis on ta viimaks tüliks.
22Viha pidav inimene õhutab riidu ja raevutsejal on palju üleastumisi.
23Inimest alandab ta oma ülbus, aga kes on alandliku vaimuga, saab au.
24Kes vargaga jagab, vihkab oma hinge: ta kuuleb küll needmist, aga ei avalda midagi.
25Inimeste kartmine paneb püünise, aga kes loodab Issanda peale, on kaitstud.
26Paljud otsivad valitseja poolehoidu, aga Issandalt tuleb igaühele õigus.
27Õigete meelest on jäle ülekohtune mees, aga õelate meelest on jäle õigel teel käija.
Õpetussõnad ei anna edasi vaid teoreetilist kirjatarkust, vaid pigem elutarkust. Ja see on tõeline elukestev õpe. Selles õppimises on üllatuslikult keskmes noomimine ja karistamine. Korduvalt pöördub autor siin tagasi karistuse väärtuse juurde õppeprotsessis (s 15). Kaasaegsete käsitluste kohaselt on õppimine aktiivne, omaenese seatud tingimustel toimuv informatsiooni hankimine mis ei sõltu karistusest ega tasust. Kas siin on vastuolu?
Sageli avanevad meie silmad tõde nägema alles peale kibedate elukogemuste kaudu. Nii on kannatuste ja Issanda noomimise/karistamise ajad meile suurte väljakutsete ajad ka. Nende sees olles oleme Jumala erilise armastuse objektid, kuigi meie tunneme pigem vastupidi. Ka usklikena vajame jätkuvalt Jumala jätkuvat manitsust ja korralekutsumist - sest oleme jätkuvalt patused. Selles mõttes ei saa me iial “valmis” kristlasteks (kel tiivad juba seljas).
Piibliaegsesse kasvatustraditsiooni kuulus ka kehaline karistus. Tänpäeval on see sedausega keelatud. Kuid mingil viisil tuleb teadmine ja õpetatav ikkagi pärale saata. Kasvataja üks vastutusi on anda lapsele sleged piirid. Ja igal õppijal on esmalt vaja omandada enesevalitsemise ja -ohjamise kunst. Elades kiire ja kerge rahulduse saamise õhkkonnas, kus kõik nauditav on siinsamas kättesaadav, muutub keeldumine järjest raskemaks.
Tarkuse üheks osaks on ensevalitsemine ning oma aina suuremaks muutuvatest vajadustest loobumine nende heaks, kes elavad puuduses. Mida suurem ja nõudlikum on kellegi ülesanded, seda enam peab ta arvesse võtma teiste kasu (s 4,11). Isegi vihatunnete väljendamiseks on vaja enesehaldamist.
Seda, kuidas meil õnnestub taoline elukestev õpe - kuuleme tagasisidest, mida annavad meie kõige lähedasemad.
Selle kommentaari autor: Seija Mäkinen