Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 14:1-11
Vandenõu Jeesuse tapmiseks1Aga kahe päeva pärast oli paasa- ja hapnemata leibade püha ning ülempreestrid ja kirjatundjad pidasid aru, kuidas Jeesust kavalusega kinni võtta ja tappa,
2sest nad ütlesid: "Teda ei tohi kinni võtta pühade ajal, sest muidu hakkab rahvas mässama."Jeesust salvitakse3Ja Jeesus oli Betaanias pidalitõbise Siimona majas. Kui ta istus lauas, tuli naine, kellel oli alabasternõu ehtsa ja kalli nardisalviga. Ta murdis alabasternõu katki ja valas salvi Jeesuse pea peale.
4Aga seal olid mõned, kes nurisesid õige pahase meelega omavahel: "Milleks see salvi raiskamine?
5Selle salvi oleks võinud ju müüa rohkem kui kolmesaja teenari eest ja raha anda vaestele." Ja nad tõrelesid naisega.
6Aga Jeesus ütles: "Jätke ta rahule! Miks te tülitate teda? Ta on teinud mulle kauni teo.
7Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head - mind aga ei ole teil alati.
8Ta on teinud, mis ta võis: ta on ette salvinud mu ihu matmiseks.
9Aga tõesti, ma ütlen teile, kus iganes kogu maailmas evangeeliumi kuulutatakse, kõneldakse ka tema mälestuseks sellest, mida ta on teinud."Juudas reedab Jeesuse10Aga Juudas Iskariot, üks neist kaheteistkümnest, läks ülempreestrite juurde, et teda neile reeta.
11Aga seda kuuldes said need rõõmsaks ja tõotasid anda talle raha. Ja tema otsis võimalust, kuidas Jeesust parajal ajal ära anda.
Süngetesse ettehoiatustesse mähituna, kirgastub tänases tekstis meie ees ühe naise pühendumise lugu. Toetudes Jh 12:1-8, võime arvata, et too naine oli Maarja Betaaniast. Ometi ei ole tema identiteet Markuse jaoks sedavõrd oluline,kuigi ta annab edasi Jeesuse sõnad, et naise tegu saab meeles peetud ja edasi antud tulevastele põlvedele. Markus keskendub hoopis naise tegudele ja kirjeldab teda kõigepealt pealtvaatajate silme läbi, seejärel nii, nagu Jeesus toimunut nägi - esitades meile väljakutse küsida eneselt mida meie oleksime arvanud kui oleksime Maarja ekstravagantse toimimise tunnistajad olnud. Mõnede jaoks oli Maarja teguviis äärmiselt sobimatu. Lõhnasalv oli arvatavalt väärt ühe töömehe terve aastapalga. Kujuta ette, milline annetus mõnele heategevale või misjoniorganistasioonile see oleks olnud!
Jeesus aga näeb silmakirjatsejate kriitikast läbi otse naise südamesse. Kas too üldse teadis ise mida oli tegemas? Ma usun, et ta teadis küll. Jeesus oli tema venna surnuist üles äratanud. Ja see oli Maarja niigi kõikumatut usku sellesse, et Jeesus oli Messias, ülestõusmine ja elu; märkimisväärselt kinnitanud. Ja ta aimas, et nüüd oli saabumas Jeesuse aeg läbi minna suurest kannatusest. Ta ei kavatsenud minna salvimise ja lõhnarohtudega hauda Jeesuse juurde siis kui oli juba liiga hilja - nii nagu tegid teised naised.
Kontrast Maarja teguviisi ning tema kriitikute vastuväidete vahel paneb mõtlema. Kas mina oma andmises olen liiga kalkuleeriv? Kas minu elus on kohta taolisele piirideta priiskamisele - minu armastatud Issanda teenimises? Ja kas ja kuidas mu andmine väljendab suhet, mis mul on Issandaga? Kas olen kriitiline nende suhtes, kes oma armastusest Jumala vastu annavad viisidel mis ei ole kooskõlas kiriku kombestiku või piroriteetidega? Võibolla on hetki, kus selle asemel, et kaasa laulda sõnadega mis tõotavad täielikku enesepühendamist - oleksin pidanud vaikima? Mõtle neile sõnadele:
Selle kommentaari autor: Annabel Robinson