See, mida Jeesus nimetas oma tunniks, oli käes (s 41). Tema katsumus algas. Nüüd oli ta täielikult maha jäetud... Me teame seda lugu, see on meile väga tuttav. Me ei tohiks aga unustada, et Jeesuse jünrgrid jätkavad tema ärasalgamist ka täna. Me ei suuda uskuda, et saaksime Issanda Peetruse kombel hüljata. Kindlasti mitte mina, ütleme, nagu 12 jüngrit Viimasel Õhtusöömaajal. Kuid nagu nemad, ei mõista ka meie tihtipeale ei ennast ega oma motiive õigesti. Juudas on läinud ajalukku kui suurim reetja, võib-olla ebaõiglaselt. Aga kui palju kristlasi täna – tundmatuid või tuntuid – reedavad Issanda, peitudes kalkuleeritud, kuid võltsi siiruse maski taha?
Tundmatu noormehe lugu on kui ilmekas mõistujutt. See noormees võib väga hästi olla Markus ise. Esimesed lugejad kindlasti teadsid, kes ta on, kuid meie jaoks jääb see tegelane saladuskatte varju. Markus või mitte, tema alastiolek ja häbi on ausalt talletatud. Me võime kõik põgeneda dilemmade eest, millega kohtume. Kui seda teeme, siis fassaad, mille taga peitume, kistakse ära ja meie tegelikud motiivid tulevad nähtavale. Ka meie leiame ennast alasti ja jooksmas vales suunas. Jeesus rõhutas oma jüngritele vägivallatust, kuid nemad ei näinud muud valikud kui jalga lasta. Kristlased, kes täna puutuvad kokku vägivallaga, püüavad leida siiski kolmandat teed, mis poleks ei vägivallale vägivallaga vastamine ega ka ohutusse põgenemine ja oma usu varjamine. Need meist, kes elavad sallivamas ühikonnas, ei peaks liiga kiiresti hukka mõistma neid, kes ei tea, kuidas teha õigeid valikuid, või isegi, mis need õiged valikud on. Ohutumates ühiskondades me kõik siiski teame, mida tähendab surve ja paanika ajal oma kohustuste eest põgeneda.