Loe läbi alltoodud kirjakoht: Jos 4:1-14
Mälestuskivid Jordani ületamise tähistamiseks1Ja kui kogu rahvas oli läinud üle Jordani, siis rääkis Issand Joosuaga, öeldes:
2"Võtke endile rahva hulgast kaksteist meest, igast suguharust mees,
3ja andke neile käsk ning öelge: Võtke endile siit Jordani keskelt, kus preestrite jalad seisavad, kaksteist kivi ja viige need enestega kaasa ning asetage leeripaika, kus te sel ööl ööbite!"
4Siis Joosua kutsus kaksteist meest, keda ta oli käskinud määrata Iisraeli laste hulgast, igast suguharust ühe mehe,
5ja Joosua ütles neile: "Minge Issanda, oma Jumala laeka ette keset Jordanit, ja tõstke igamees endile üks kivi õlale, vastavalt Iisraeli laste suguharude arvule,
6et need oleksid teie keskel tähiseks! Kui teie lapsed tulevikus küsivad, öeldes: Mis kivid need teil on?,
7siis vastake neile, et Jordani veevool katkes Issanda seaduselaeka ees, kui see läks üle Jordani: Jordani veevool katkes ja need kivid olgu Iisraeli lastele igaveseks mälestuseks!"
8Ja Iisraeli lapsed tegid nõnda, nagu Joosua käskis, ja võtsid vastavalt Iisraeli laste suguharude arvule Jordani keskelt kaksteist kivi, nagu Issand oli Joosuale öelnud, ja viisid enestega kaasa leeripaika ning asetasid sinna.
9Ja kaksteist kivi püstitas Joosua keset Jordanit, sinna kohta, kus seaduselaegast kandvate preestrite jalad olid seisnud; ja need on seal tänapäevani.
10Ja preestrid, kes kandsid laegast, seisid keset Jordanit, kuni oli tehtud kõik, mida Issand oli käskinud Joosuat rahvale öelda, just nõnda nagu Mooses oli käskinud Joosuat; ja rahvas läks rutates üle jõe.
11Ja kui kogu rahvas viimseni oli üle läinud, siis läksid Issanda laegas ja preestrid rahva ette.
12Ja ruubenlased, gaadlased ja Manasse pool suguharu läksid võitlusvalmilt Iisraeli laste eel, nagu Mooses neid oli käskinud.
13Ligi nelikümmend tuhat sõjaks varustatud meest läks Issanda palge ees võitlusesse Jeeriko lagendikel.
14Sel päeval tegi Issand Joosua suureks kogu Iisraeli silmis ja nad kartsid teda, nõnda nagu nad olid kartnud Moosest, kogu ta eluaja.
Võiduootus, edasiliikumise kogemus, kõikide silmad on peatunud sel ühel, kelle Jumal on valinud neid juhtima; sellised asjad oleksid võinud hiilimisi viia Joosua salakavalasse ja surmavasse eneseusu haardesse – milles oleks olnud kõik rajatud tema võimetele, ning võimekusele vastu pidada karmides tingimustes.
Kas ka tänapäeval ei juhtu mõnikord nii – meie ühiskonnas ja ka koguduses, kui juhid hakkavad rõhku panema oma imidži lihvimisele nende arvelt, keda peaksid teenima? Just seepärast kõlavad 14.salmi sõnad nii võimsalt; enne antud tõotus saab täidetud (vt ptk 3:7). Jumal juhib oma rahva täielikule Joosuale pühendumisele ning paneb nende sisse respekti tema juhiomaduste suhtes ( s 14). Aga need sõnad ei anna Joosuale kuidagi luba asetada ennast mingil viisil kõrgemale või eemale oma järgijatest.
Kas on siis paremat vastust kui püstitada kestev mälestusmärk mis meenutaks mitte üksikisiku saavutusi vaid terve kogukonna tänu ja kiitust Jumalale tema ustava varustamise ja juhtimise eest kõrbest täitumise ja viljakandmise maale.
Kui kuninganna Viktoria oli taastanud Balmorali lossi Šotimaal 1855 aastal, võttis ta katte kivimonumendilt, millele olid graveeritud järgmised sõnad: „Õnnistagu Jumal seda paika siin, ning lubagu meil seda näha ning nautida paljude tulevate aastate vältel!“ Kuidas oskaksime meiegi vähehaaval kasvada meenutamise kunstis – meeles pidamaks ise ning meenutamaks ka tulevastele põlvedele (s 6) kõike minevikus toimunud head, õnnistatut, ülesehitavalt kogetut, mille eest tuleb jätkuvalt Jumalale tänu tuua? Eks ole ju nii, et igas põlvkonnas on ka neid, kellede uhkus ja ambitsioon takistavad neid minevikust õppust võtmast? Liigagi sageli kohtame järgmistes sõnades kajastuvat suhtumist: võit saavutused, edu, kasvamine – jah isegi ajalugu - see kõik algas alles koos minuga! Ning need keda peaksime teenima muutuvad sellises suhtumises tühisteks.
Selle kommentaari autor: Alastair Campbell