Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 10
Palve vaenlastest vabastamise pärast1Issand, miks sa seisad kaugel, miks sa peidad ennast hädaajal?
2Vaesed saavad vaevatud riivatute uhkusest, olles kinni kavaluste kaudu, mis nad on välja mõelnud.
3Sest õel kiitleb oma hinge ihaldustest ja ahne kirub, põlastab Issandat.
4Õel oma ülbuses hoopleb: "Tema kättemaksu ei tule! Jumalat ei ole!" - need on kõik tema mõtted.
5Tema käigud õnnestuvad alati; sinu õiglased kohtud on eemal kõrgel ta meelest; ta puhub kõigi oma vastaste peale.
6Ta ütleb oma südames: "Mina ei kõigu, põlvest põlve ma olen see, kellele ei juhtu õnnetust!"
7Ta suu on täis sajatusi, kavalust ja rõhumist; ta keele all on vaev ja nurjatus.
8Ta istub varitsemas õuede taga, salajases paigas ta tapab süütu, ta silmad luuravad õnnetut.
9Ta varitseb salajases paigas nagu lõvi padrikus; ta varitseb, et tabada viletsat; ta tababki tema, tõmmates teda oma võrku.
10Ta küürutab ja lömitab, ja õnnetud langevad ta vägevate küünte vahele.
11Ta ütleb oma südames: "Jumal on unustanud, ta on oma palge peitnud, ta ei näe ilmaski!"
12Tõuse, Issand, tõsta oma käsi üles, oh Jumal! Ära unusta viletsaid!
13Mispärast teotab õel Jumalat? Ta mõtleb oma südames, et sina ei hooli sellest.
14Sina oled seda näinud, sest sina näed vaeva ja meelekibedust, et tasuda oma käega; õnnetu jätab enese sinu hooleks, sina oled vaeslapse abimees.
15Murra katki õelate käsivars, maksa kätte kurja õelus, kuni sa seda enam ei leia!
16Issand on kuningas ikka ja igavesti, paganad on kadunud tema maalt.
17Viletsate igatsemist sa kuuled, Issand; sina kinnitad nende südant, su kõrv paneb neid tähele,
18et mõista õiglast kohut vaeslapsele ja rõhutule, et mullast saadud inimene enam ei ajaks hirmu peale.
Mõnikord ei ole meie palved nii reaalsed kui peaksid olema. Avalikult palvetades võime näiteks koegda vajadust välja öelda hoopis midagi muud, kui tegelikult tahaksime. Tänases psalmis aga on laulja väga otsekohene: Kus on Jumal siis kui elu on raske? On üsna lihtne kiriku turvalises keskkonnas laulda “meie Jumal valitseb”, aga lugedes ajalehest uudiseid või seistes silmitsi koduste probleemidega, tundub maailm olevat valdavalt südametunnistuseta inimeste võimu all (s 2-11).
Vagade fraaside pomisemise asemel võtab laulja selle teema Jumala ees tõsiselt üles, ning kutsub teda tegutsema (s 12). Aga isegi oma ahastust välja valades jõuab ta äratundmisele, et Jumal ei ole teda maha jätnud (s 14), ning et Jumal on see, kelle käes viimselt on otsustus üle kõige. Kui asjad on halvasti, siis teesklemine, et kõik on hästi ei aita meid endid, ega ka neid kes meie võltse kinnitusi kuuldes sisimas kogevad, et on veel enam oma võitlustes üksi jäetud
Aga kui palvetades unumstame mure sellepärast, mida peaksime tundma ning ütleme Jumalale seda, mida tegelikult soovime öelda - aitab see näha asju õiges perspektiivis, aitab usaldada Jumalat, et Tema mitte ainult ei too abi meie raskustes, vaid ka armastab meid sellistena nagu oleme - nõrkuses, kahtlustes ja meeleheites.
Endid ja oma nõrkusi Talle üle andes on tee tegeliku turvalisuse juurde.
Selle kommentaari autor: APÜ