Loe läbi alltoodud kirjakoht: Hb 9:1-10
Kristuse ainukordse ohvri tähendusest1Esimesel lepingul olid oma teenistuse nõuded ning ka maine pühamu.
2Oli valmistatud eestelk, milles olid lambijalg ja laud ja ohvrileivad; seda nimetatakse "pühaks paigaks".
3Ent teise vahevaiba taga oli telk, mida nimetatakse "kõige pühamaks paigaks",
4kus oli kuldne suitsutusaltar ja lepingulaegas, mis oli üleni kullaga kaetud. Selles olid kuldkruus mannaga ja Aaroni kepp, mis oli õitsenud, ja lepingulauad;
5selle kohal aga kirkuse keerubid lepingukaant varjamas. Neist ei tule praegu üksikasjaliselt juttu.
6Kui need asjad nüüd nõnda on seatud, siis lähevad preestrid alati küll eestelki ning toimetavad jumalateenistust,
7aga ainult ühe korra aastas läheb ülempreester teise telki, ja mitte ilma vereta, mille ta ohverdab iseenda ja rahva poolt teadmatult tehtud pattude eest.
8Sellega teatab Püha Vaim, et tee kõige pühamasse paika ei ole veel ilmsiks saanud, niikaua kui eestelk püsib.
9Seda tuleb mõista viitena käesoleva aja kohta, et annid ja ohvrid, mida endisel kombel ohverdatakse, ei suuda teha jumalateenijat täiuslikuks südametunnistuse poolest,
10vaid on seotud toitude ja jookide ja mitmesuguste pesemistega - need on nõuded ihu kohta, mis kehtivad uue korra ajani.
Otsides päikesevarju küla mangopuu alt, tundusid üksikasjalikud templitseremooniad meile hetkel lihtsalt tüütud, aga selle hõimu (Lombaha) tõlgid, kelle keskel viibisime olid täis põnevust, sest nemad kuulsid neist esimest korda. Heebrealaste kirjas tsiteeritud Leviitide seadused on tõeliselt raske lugemine! (3Ms 1-7,16). Samuti traditsiooni järgiva rahvana, mõistsid meie võõrustajad aga traditsiooni tähtsust koheselt- kommet, mis nõuab, et teatud talitusi tuleb teha ülima hoolikusega määratletud viisil; see mõistmine on lääneühiskonnas hääbumas koos muu traditsioonilisega elus nagu perekond, kogudus ja kogukond.
Templireeglitest ilmneb üks lihtne tõsisasi: Jumal hoolib detailidest (s1). Rituaalid tuli läbi viia korrektselt. Lombahalased mõistsid seda paremini kui meie. Elu pöördeliste sündmuste - sünnid, nimepanemised, staatuse saamine ja matused - tähendus kahaneb, kui nendega kaasnevaid tavapäraseid rituaale koheldakse lohakalt. Aga kui suure tõsidusega pidid siis iisraellased suhtuma rituaalidesse, mis neile olid otseselt elu ja surma küsimuseks, tuues andeksandmise ning avades tee Jumala õnnistuse juurde? (2Ms 29:42-46)
Jumal on armuline Jumal, Jumal, kes andestab, aga ta on ka püha Jumal. Vana lepingu alustena ei olnud Iisraeli rahval võimalik suhtuda Jumalasse iseenesestmõistevana. Andestust toovate rituaalide täitmisesse tuli suhtuda täie tõsidusega. Kuidas on meiega? Kas meie suhtume Jumalasse tänapäeval juba iseenesestmõistetavana?
Teine iseloomulik joon oli vere, eluvere vajalikkus (s 22), (5Ms 12:27), see võib mõnelegi kaasaegsele lääne inimesele tunduda eemaletõukav, kuid tolle hõimu liikmed, kelle keskel olime, mõistsid seda ilma vaevata. Nendegi kõige pidulikumad ja tõsisemad rituaalid sisaldasid vere kasutust. 3 Moosese raamatus on vastavate sõnade kordumine peaaegu hingemattev. Too...tapa..võta veri... piserda...preester teeb lepitust... nad saavad andeks.(3Ms 20,35; 5:13, 16, 6:7). Ei ole verest võimsamat sümbolit, ning ka sellepärast pidi Jeesuse surm olema seotud verevalamisega. Sest tema üks-kord-alatiseks-kõikide-eest toimunud ohver ei pidanud täitma mitte üksnes kõiki käsuseaduse määrusi, vaid pidi hõlmama eneses ka kõik need, kelle liha ja veri on valatud läbi aegade.
Selle kommentaari autor: John Harris