Heebrealaste kiri on suurepärane, kuid ka suurt väljakutset esitav piibliraamat. Selle keerukaid, 1.sajandi juudi mõttelaadile põhinevad väiteid on mõnikord keeruline tänapäeval rakendada, aga tänase teksti puhul, mis sisaldab kristliku elu praktilisi käske ja keelde, ei teki mingeid raskusi.

Armastus (s 1). Jeesus ütles, et see on tema järgijaid eristav tunnus. Meil võib olla kogu õige õpetus, võime viimseni pidada kõiki käske, kuid ilma armastuseta oleme ikkagi märgist mööda lasknud (1Kr 13:1).

Võõrad (s 2). Mul oli tavaks mõtiskleda, kas olen enese teadmata kohanud ingleid - kuid asja tuum on tegelikult selles, et olen ümbritsetud võõrastest ja Jumal soovib et ma sirutuksin nende poole.

Vangid (s 3). Inimesed ütlevad: “Pange nad luku taha ja visake võti minema!” - kuid Jumala Sõna ütleb, et meil tuleks kuldreeglit (Mt 7:12) rakendada ka vangisolijate suhtes.

Abielu (s 4). Mõned arvavad, et Piibli õpetus seksist on eemalepeletav - ometi on selle hoidmine üksnes abielu jaoks tee tõelise naudinguni.

Raha (s 5,6). “Ma ei armasta raha; ma lihtsalt tahaksin, et mul oleks seda rohkem.” Ükskõik kui palju sul seda on, aga kui sa ei oska sellega rahul olla, või kui  sa ei suuda oma tulevikku täiesti Jumala kätte usaldada, siis on sul liiga palju.

Juhid (s 7). Kirja autor selgitab, mida tähendab olla õige järgija. Jälgi tähelepanelikult juhtide eluviisi; võta eeskujuks nende usk, mitte nende vead.

Mitte iial ei peaks meie usu keskmes olema mistahes reeglite nimekiri. Nii nagu ka kirja autor korduvalt rõhutab: peamine on Jeesus Kristus. Käsud ja keelud on olulised, aga mitte rohkem kui on osadus ja suhe Temaga.