Loe läbi alltoodud kirjakoht: Lk 10:25-37
Igavese elu pärimisest25Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: "Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?"
26Aga Jeesus ütles talle: "Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?"
27Tema vastas: "Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!"
28Siis Jeesus ütles talle: "Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!"
29Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: "Ja kes siis on mu ligimene?"Tähendamissõna halastajast samaarlasest30Jeesus ütles kõnelust jätkates: "Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha.
31Juhtumisi tuli keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda.
32Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda.
33Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale
34ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest.
35Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: "Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles."
36Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?"
37Seadusetundja ütles: "See, kes tema peale halastas." Jeesus ütles talle: "Siis mine ja tee sina nõndasamuti!"
Me tunneme seda lugu nii hästi. Aga vaatleme täna meest, kellele seda lugu räägitakse.Ta võib osutuda üllatavalt meie sarnaseks.
Ka meie oleme möödas sellest et tahaksime Jeesust proovile panna (s 25), kuigi see võis olla koht, kust alustasime. Pigem võivad mitmed meistki täna olla sealsamas kus too mees - enese õigtustamise staadiumis (29).
Mõnikord ma räägin selleks, et lihtsalt öelda mida vaja. Teinekord aga näen, et räägin eesmärgiga positsioneerida ennast:”Jah boss, ka mina arvan nii, “ või “Tead, päris kõik ei mõtle sellest nii nagu sina..” Ja ma tean, sel viisil rääkides, võtan otsekui mingi erilise koha - kasvõi koguduses peale teenistust ringi vaadates: “Oo, aga kas see on tõesti ülistus?”; “Hmm, mis siis on tõde? Ja kes ikkagi on mu ligimene?” (s 29)
Taolise suhtumise lõksu võime langeda näiteks jõulude lähenedes, kui meie aadressiraamat on pungil nimesid täis ning murrame pead, kellele tingimata tuleks saata jõulukaart ja kellest võiks “pääseda” ilma tõsisemate tagajärgedeta. Mees selles loos vastab Jeesuse väljakutsele küsimusega - kui vähe võiks ta armastada, et tehniliselt siiski jääda normi piiresse.
Usuelu on täis omadusi, mida ei ole võimalik otsides kätte saada. Sa ei saa alandlikuks kui kõigest väest püüad olla rohkem alandlik. Sa ei muutu armastavamaks suure pingutuse tulemusena. Su süda ei muutu heldemaks andma paljalt proovides. Niipea kui keskendud enesele - oma iseloomule - põrud läbi. “Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles.” (Lk 17:33)
Muutusteni jõuad keskendudes Jeesusele ning teistele inimestele. Jah, küsija ja samaarlase erinevus seisnes tegutsemises, kuid tegutsemine ise lähtub suhtumisest ja mitte sellisest: “Ei, ma ei taha teenuda rohkem kui pean; ja keda üldse mina pean teenima?”, vaid “Kas keegi siin vajab praegu midagi?”
Selle kommentaari autor: Conrad Gempf