"Meie Isa" palvest on kirjutatud ääretult palju, ning ilmselt on selle palve sõnad kõige tuntumate ning korratumate pühakirja tekstide hulgas. Ometi on siin nii vähe sõnu - Luuka verisoonis isegi vähem kui Matteuse poolt kirja pandud palves (Mt 6:9-13). 

Kuidas siis juhtus, et Jeesus andis oma järgijatele nii lühikese palve? Mõned inimesed arvavad, et kuna Jumal nagunii teab, mida vajame, siis on palvetamine tegelikult mõttetu; või, et palvetamises eneses ei ole erilis väärtust (peale võimaliku psühholoogilise abi), sest Jumal ei sekku oma loodud universumi kulgemisse...

Kumbki ülaltooduist ei olnud Jeesuse seisukoht. Vastupidi - just olles näinud Jeesust palvetamas, tekkis sel nimetul jüngril igatsus: “õpeta meid palvetama”. Jeesus oli palvetamisele pühendunud, ning kõige enam tõstab seda esile just Luuka evangeelium. Nii leiame, et kuna Jeesus ise oli palvele sedavõrd pühendunud, on ka meil õnnistus omada seda imelist palvet.

Tänase lõigu suurim väljakutse meie jaoks on eeldus, et mõtiskleme ning hindame omaenses palveelu selle valgel.  Kas ka meie võtame igapäevaselt eraldatud, individuaalseid palveaegu nagu Jeesus? Kui keegi meid palvetamas näeks - kas tal tekiks igatsus uurida rohkem kuidas palvetada just sellisel viisil? Kas suudame Jeesuse kombel vältida tüüpilisi “palvelõkse”- nt arvamust, et palve väärtus on seotud selle pikkuse, väljendusoskuse või mõne muu oskusega - mis aitavad otsekui “mõjutada Jumalat” enam meie palvetele vastama?

Kõige olulisem aga on küsimus meie palvete sisust  - suhtest mis meil on Jumalaga. Jeesuse jaoks oli palve kõige olulisem “eluliin”, just tema suhe Isaga oli see, mis pani ta nõnda palvetama. NIng usutavasti ei olnud mitte palve väline vorm vaid suhe Jumalaga (mis väljendus palves) see,  mis äratas igatsuse tema jüngrites...