Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Ms 1: 20 -31
Jumal loob ja õnnistab maailma1Alguses lõi Jumal taeva ja maa.
2Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal.
3Ja Jumal ütles: "Saagu valgus!" Ja valgus sai.
4Ja Jumal nägi, et valgus oli hea, ja Jumal lahutas valguse pimedusest.
5Ja Jumal nimetas valguse päevaks ja pimeduse ta nimetas ööks. Siis sai õhtu ja sai hommik - esimene päev.
6Ja Jumal ütles: "Saagu laotus vete vahele ja see lahutagu veed vetest!"
7Ja nõnda sündis: Jumal tegi laotuse ja lahutas veed, mis olid laotuse all, vetest, mis olid laotuse peal.
8Ja Jumal nimetas laotuse taevaks. Siis sai õhtu ja sai hommik - teine päev.
9Ja Jumal ütles: "Veed kogunegu taeva all ühte paika, et kuiva näha oleks!" Ja nõnda sündis.
10Ja Jumal nimetas kuiva pinna maaks ja veekogu ta nimetas mereks. Ja Jumal nägi, et see oli hea.
11Ja Jumal ütles: "Maast tärgaku haljas rohi, seemet kandvad taimed, viljapuud, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi maa peale!" Ja nõnda sündis:
12maa laskis võrsuda haljast rohtu, seemet kandvaid taimi nende liikide järgi, ja viljapuid, mille viljas on nende seeme, nende liikide järgi. Ja Jumal nägi, et see oli hea.
13Siis sai õhtu ja sai hommik - kolmas päev.
14Ja Jumal ütles: "Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid,
15olgu nad valgusteks taevalaotuses, valgustuseks maale!" Ja nõnda sündis:
16Jumal tegi kaks suurt valgust: suurema valguse valitsema päeval ja väiksema valguse valitsema öösel, ning tähed.
17Ja Jumal pani need taevalaotusse, et nad valgustaksid maad
18ja valitseksid päeval ja öösel ja eraldaksid valguse pimedusest. Ja Jumal nägi, et see oli hea.
19Siis sai õhtu ja sai hommik - neljas päev.
20Ja Jumal ütles: "Vesi kihagu elavaist olendeist, ja maa peal lennaku linnud taevalaotuse poole!"
Jumala loomistöö tipphetk oli inimeste loomine. Sellele eelnes aga „mõttepaus“, Jumala enese tahtel – mis näitab ühtlasi kui hoolikalt järgnev oli läbi mõeldud. Verbi „looma“ on siin kasutatud 3 korda ( s 27) – ja kõik see viitab inimese olulisusele. Vaid inimene kõige muu loodu seas on loodud „Jumala näo järele“. Mida see tähendab? Kaks asja on selged: esiteks – siin viidatakse inimesele tervikuna, mitte ühele tema küljele või omadusele. Me peame seda jumalanäolisust kandma igas oma loomuse ning elu aspektis.
Teiseks – iidses Lähis-Idas püstitasid valitsejad oma kujutisi selleks, et rahvas teaks, kes neid valitseb. Inimesed on Jumala esindajad siin maa peal. Ta ise käskis inimesel seda valitseda. Ja selles valguses saab käsk mitte teha enesele jumalakujusid hoopis teise tähenduse. Taolised kujud vaid häbistaksid tõelist Jumalat, sest vähendavad inimese väärtust. Ebajumalakummardamine viib viimselt ikkagi inimohvriteni – olgu need siis otseses mõttes või ohvritena kellegi saavutuste teel.
Meie peame olema Jumala „kujud“ tehes seda tööd mille Tema meile teha on andnud: valitseda loodu üle. Muuhulgas ei tähenda see luba loodu isekaks ekspluateerimiseks vaid selle ökoloogiliseks ning ökonoomseks kasutamiseks. Me peegeldame Jumala „kuju“ oma tööd tehes, lisaks ilmutades sellist loomust kui on Temal – armastust, õiglust, tarkust jne. Elada sellisel viisil tähendab elada Jumalale ligidal. Ja just seepärast on loomiseloo seitsmes päev nii oluline. Päev puhkust tavatööst tuleb kasuks nii meie ihule kui meelele, kuid lisaks aitab see vältida seda et teeme tööst enesele ebajumala. Olulisim aga on, et see päev annab võimaluse õppida tundma Jumalat paremini.
Selle kommentaari autor: APÜ