Kui tuleme selle Vaimu tõotuse juurde, avastame Kolmainu Jumala töö ilusa avaldumisviisi (s 26). Eile lugesime, et Püha Vaim on "Tõe Vaim". Tänases kirjakohas lisab Jeesus täpsustusi, pannes jüngrid avastama, mida Vaim teeb - Ta õpetab neid ja tema õpetus on kõikehaarav - kui nad avavad oma südamed ja meeled Püha Vaimu õhutustele. Ta tuletab neile meelde mitmeid seiku, kui nad näevad vaeva, et mõtestada seda kaootilist maailma. Ja kui neil on kiusatus unustada See, kes annab väge ja võimekust, taastab ta nende nüristunud vaimud ja seisab vastu nende kahtlustele, kui juhtub vähe või üldse mitte midagi.

Õpetamine ja meenutamine käivad koos. Juudi rahvas pani suurt rõhku õpetamisele, sünagoog oli nii kool ja Jumala kummardamise koht. Nüüd juhendab Vaim jüngreid, vastates nende küsimustele, kujundades nende iseloome ja eesmärke, muutes nende sisemise mina Kristusega sarnasemaks.

Meie mälestused võivad olla tujukad ja selektiivsed! Aga Jumalal on alati lahendus: ta saadab oma rahvale tugevaid sümboleid, nagu kivi, altar, tuli, pilv jne. Nüüd annab ta neile uue sümboli leiva ja veini näol ja palub neil ennast meenutada sel viisil. Loomulikult on asju, mida peamegi unustama, kui meenutamine võib olla hävitav ja kibedust tekitav. Selles kontekstis pakub Jeesus neile olulise pärandi - tema rahu (s 27). Jällegi, see ei ole väline, vaid sisemine terviklikkus, mis peegeldab Kolmainu Jumala tööd nende sees. Nende elu oli kahtlemata täis vastuolulisi tundeid. Siiski asendas Jumal samm-sammult nende hirmud lootustega, nende meeleheite elutäiusega.