Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 1:1-20
Juuda patud1Jesaja, Aamotsi poja nägemus, mida ta nägi Juuda ja Jeruusalemma kohta Juuda kuningate Ussija, Jootami, Aahase ja Hiskija päevil:
2Kuule, taevas, ja maa, pane tähele, sest Issand kõneleb: Mina kasvatasin lapsi ja lasksin neil sirguda suureks, aga nemad astusid üles mu vastu.
3Härg tunneb oma peremeest ja eesel oma isanda sõime, aga Iisrael ei tunne, mu rahvas ei taha mõista.
4Häda patusele rahvale, süüga koormatud rahvale, kurjategijate soole, kõlvatuile lastele! Nad on jätnud maha Issanda, nad on põlanud Iisraeli Püha, nad on pööranud talle selja.
5Kuhu tuleks teid veel lüüa teie tõrksuse jätkudes? Pea on üleni haige ja süda täiesti jõuetu.
6Jalatallast pealaeni ei ole midagi tervet: aina vermed, muhud ja värsked haavad, mida ei ole puhastatud ega seotud ega õliga leevendatud.
7Teie maa on laastatud, linnad tulega põletatud, võõrad söövad teie põllud tühjaks otse teie silme all. Kõik on laastatud otsekui segipaisatud Soodom.
8Siioni tütar on jäänud üksi otsekui vahionn viinamäel, otsekui öömaja kurgipõllul, otsekui sissepiiratud linn.
9Kui vägede Issand ei oleks meile jätnud pääsenuid, olgugi pisut, oleksime olnud nagu Soodom, Gomorra sarnased.Manitsus tõsiseks patukahetsuseks10Kuulge Issanda sõna, Soodoma pealikud, pane tähele meie Jumala õpetust, Gomorra rahvas!
11Milleks mulle teie tapaohvrite hulk? ütleb Issand. Ma olen küllastunud teie põletusohvrite jääradest ja nuumveiste rasvast. Härjavärsside, tallede ja sikkude veri ei meeldi mulle.
12Kui te tulete vaatama mu palet, kes nõuab siis teilt mu õuede tallamist?
13Ärge tooge enam tühiseid ande, ohvrisuits on mulle vastumeelt. Noorkuu ja hingamispäev, koguduse kokkukutsumine - ma ei salli nurjatust ja pühapidamist ühtaegu.
14Mu hing vihkab teie noorkuid ja seatud pühi; need on mulle koormaks, ma olen tüdinud neid talumast.
15Kui te käsi sirutate, peidan ma oma silmad teie eest, kui te ka palju palvetate, ei kuule ma mitte, sest teie käed on täis verd!
16Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silme eest, lakake paha tegemast!
17Õppige tegema head, nõudke õigust, aidake rõhutut, mõistke vaeslapsele õigust, lahendage lesknaiste kohtuasju!
18Tulge nüüd ja seletagem isekeskis, ütleb Issand. Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.
19Kui te tahate ja kuulate, siis te saate süüa maa parimat vilja.
20Aga kui te tõrgute ja panete vastu, siis sööb teid mõõk. Jah, Issanda suu on kõnelnud.
On vähe asju, mis teevad rohkem haiget, kui hülgamine oma laste poolt. Näha neid su armastust põlgamas, tehes halbu valikuid, peale seda kui sa oled oma elu ja südame üleni neisse investeerinud, on täiesti laastav. Jesaja maalib siin väga graafilise pildi sügavalt haavunud Jumalast, kes on sunnitud oma laste üle kohut mõistma, et aidata neil tõele näkku vaadata (s. 2,3).
Mässu aluspõhjuseks ei ole mitte seaduste murdmine vaid hoopis murtud suhe. Selle rahva pimestatus on hirmuäratav, kui nad üritavad õigustada oma käitumist nende vastu toodud tõendite valgel. Kriise, nagu seda oli invasioon Jesaja päevil, või kasvavad võlakoormused meie päevil, ei saa lihtsalt olematuks soovida.
Patt on sageli alguses mesimagus ja meeldiv, kuigi lõpuks toob ta alati endaga kaasa kibeduse ja kaotuse. Liiga tihti õigustame me endid, süüdistades kõiki teisi peale iseenda. Mõnikord, nagu kadunud poeg (Lk 15:17), peame me mõistusele tulema oma seakünas, enne kui suudame tagasi koju pöörduda.
Kuidas võib see juhtuda, et soov olla Jumala rahvas lõppeb eluviiside praktiseerimisega, mis sarnanevad rohkem Soodomale ja Gomorrale (s. 9,10)? Mis on inimloomuses valesti, et see nii äärmuslikult metsa võib minna? Kui me ei suuda dieeti pidada, siis me õgime; kui pühadus jääb meie käeulatusest välja, siis püherdame me patus. Pole ime, et vajame armu ja halastust!!
Kiusatus on üritada kompenseerida ühe eluvaldkonna puudujääke pingutades rohkem mõnes teises. See rahvahulk üritas kompenseerida oma mandunud moraalset käitumist järjest suureneva religioosse tegevusega (s 11-15). Kuid Jumal ei lase meil elada oma elu etendades lihtsalt mingeid rolle, vahetades maske. Ta ei taha rohkem religiooni, vaid rohkem õigsust. Ta igatseb, et me väljendaksime oma muret nende pärast, kes kannatavad ja olles järjepidevad nii oma sõnades kui tegudes (s. 16,17). Kui see on seatud sihiks, siis leidub ka andestust läbikukkumistele (s. 18). Kui aga patt on legitiimseks kuulutatud, siis üritab see üle võtta iga eluvaldkonna. Kui me ei vasta Jumala kutsele muutuda, ei kahtle Ta käitumast kohtumõistjana. Siin on ka eriline hoiatus juhtidele.
Selle kommentaari autor: Colin Sinclair