Reede, 14. November 2014
Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 8:9-17
Elu Vaimus9Aga teie ei ela oma loomuses, vaid Vaimus, kui Jumala Vaim tõepoolest elab teie sees. Kellel ei ole aga Kristuse Vaimu, see ei ole tema oma.
10Kui aga Kristus on teie sees, siis on ihu küll patu tõttu surnud, aga Vaim on õiguse tõttu elu.
11Kui nüüd teis elab selle Vaim, kes Jeesuse surnuist üles äratas, siis see, kes Kristuse surnuist üles äratas, teeb ka teie surelikud ihud elavaks oma Vaimu läbi, kes teis elab.
12Niisiis, vennad, et me oleme küll võlglased, kuid mitte oma loomusele, et peaksime loomuse järgi elama.
13Sest kui te oma loomuse järgi elate, siis te surete; kui te aga Vaimu abil ihu teod suretate, siis te elate.
14Sest kõik, keda iganes Jumala Vaim juhib, on Jumala lapsed.
15Sest te ei ole saanud orjuse vaimu, et peaksite jälle kartma, vaid te olete saanud lapseõiguse Vaimu, kelles me hüüame: "Abba! Isa!"
16Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed.
17Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.
"Iga kord kui ütleme: "ma usun Püha Vaimu", anname me tunnistust oma usust elavasse Jumalasse, kes on võimeline ja tahteline sisenema inimestesse ja neid seestpidiselt muutma." (J.B. Phillips, 1906–82)
Kui me "elame Vaimus" (s 9), siis tähendab see alistumist meis elavale Jumalale ja seda meie sisemise, salajase elu alusena; alistudes Talle, kui Ta viib meis täide oma plaani. Kuna me elame kultuuriruumis, mis väga närviliselt suhtub igasugusesse "kontrolli" meie üle, siis on meie loomulik reaktsioon vältida igasugust teemaarendust selles suunas.
Aga kuidas juhib Vaim neid, kelles Ta elab? Liikudes Talle omasel vabal viisil, austab ta meie iseloomu ja meelte vaba 'mängu', puudutades meie mõtteid ja igatsusi nende juurte ja allikate tasandil (Fl 2:12-13). Võibolla "häälestamise" mõiste võib meile siinkohal vihjeid anda - nagu kaks erinevat muusikainstrumneti, mis heakõlalise kooskõla jaoks peavad samas häälestuses olema (kui nad mängivad sama nooti või kolmkõla, siis et see kõlaks ilus), samamoodi tähendab "Vaimu poolt juhitud" olemine "Vaimule häälestatud" olema, kui me Jumalaga päevast päeva kohtume.
Veelgi parem oleks öelda, et meid 'juhitakse' Vaimu poolt samamoodi nagu väikest last 'juhitakse' oma vanemate armastuse ja hoole poolt (s 14). Nagu usaldavad lapsed, Vaimu poolt innustatuna, me hüüame (üsna agressiivne sõna!) "Abba! Issi!" (s 15; Gl 4:6). "Abba" on Jeesuse enda, Aramea keele kõnekeelne väljend, mis kannab armastust väljendavat, ebaformaalset tähendust "kallis isa" või isegi "issi". Jeesus sellega eemaldas palve liturgilise püha kõneviisi konteksti kammitsatest ja asetas selle keset kõige tavalisemat igapäevaelu. Tema enda usu tuum oli Ta väga praktiline usk Abba, Isasse (Mt 11:25-27). Poja seisuse Vaim meie südametes teeb sellest midagi palju enamat kui lihtsalt mantra, mida korrata - usadusväärne Jumal, kelle sülle me kui lapsed võime joosta (s 16).
"Abba" avab meile ühe nägemuse ja tõlgenduse elust. Huvitav, kas mina olen Vaimu poolt juhitud? Vastus sellele leidub ühes teises küsimuses: "kas ma elan Abba laste vabaduses ja kindluses?"
Võibolla on meie usk liiga keeruline ja täistopitud. Lõpeta oma mõtisklused Luuka versiooniga Jeesuse õpetatud palvest, mis algab: "Isa..." (Lk 11:2-4)
Selle kommentaari autor: Dennis Lennon