Loe läbi alltoodud kirjakoht: Rm 10:14-21
Iisrael ja Jumala õigus14Kuidas nad siis saaksid appi hüüda teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?
15Kuidas aga saadaks kuulutada, kui ei olda läkitatud? Just nagu on kirjutatud:
"Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit."
16Siiski mitte kõik ei ole saanud kuulekaks evangeeliumile. Sest Jesaja ütleb: "Issand, kes on uskunud meie kuulutust?"
17Järelikult, usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu.
18Kuid ma küsin: Kas nad ei ole siis kuulnud? Muidugi on, sest:
"Kogu maale on kostnud nende hääl ja ilmamaa äärteni nende sõnad."
19Kuid ma küsin: Kas Iisrael ei ole aru saanud? Mooses ise ütleb esimesena:
"Ma teen teid kiivaks nende peale, kes ei ole rahvas, ja teen teid vihaseks mõistmatu rahva peale."
20Jesaja aga ütleb julgemalt:
"Minu leidsid need, kes mind ei otsinud, ma sain avalikuks neile, kes minu järgi ei küsinud."
21Aga Iisraeli kohta ta ütleb:
"Kogu päeva olen ma sirutanud oma käsi sõnakuulmatu ja vasturääkiva rahva poole."
Enamik inimesi tõrjub evangeeliumi ära, ning kiri roomlastele adresseeris enamikku Iisraeli hulgast. Küsimus ei olnud selles, et nad poleks kuulnud. Sõnumitoojate “armsad sammud” ja kuulutus Jumala ligitulekust oli juba kostnud (s 15) (Js 52:7). Ometi samamoodi, kui Jesaja päevil, oli mõte kannatavast Jumala sulasest inimestele liiga šokeeriv, et seda vastu võtta (sealt ka küsimus “ Kes usub meie kuulutust?”); samamoodi keeldus Pauluse aegne Iisrael ristilöödud Messias ära tundmast Jumalat.
Mooses aga, oli seda ette näinud. Pöördudes tagasi 5.Moosese raamatu juurde, tuletab Paulus meelde Moosese hoiatust, et end Jumala õnnistuste peal paksuks söönud Iisrael, unustab Ta (5Ms 32:15). Jumala Sõna on Tema hea and, siiski teavad need meie hulgast, kes on seotud olnud kristliku haridusega, et ka selline and võib saada rikutud. Üsna varsti võib juhtuda, et meie tähelepanu keskmes on hoopis õppimine või teenimistöö arendamine, et saada kopsakamat tšekki või kiitust oma austajatelt. Samamoodi võib koguduse juhtimine suubuda võimupositsiooni hoidmisesse või kaubavahetusse - head asjad võivad muutuda ebajumalateks. Nii juhtus ka Iisraeliga. See, mis Jumala plaani kohaselt pidi viima ellu, moonutati, ning sünagoog muutus ahelate pealepanemise kohaks nagunii juba usuliselt känguvale inimesele.
Kui Iisrael pöördus ebajumalate poole, kuulutas Mooses, et Jumal kasutab võõrast rahvast selleks, et neid provotseerida ning Pauluse jaoks oli Jumal seda just nüüd tegemaski paganate läbi. Nii nagu Jesaja - kes kurvastades selle üle, et Iisrael tõrjus tagasi Jumala pakkumise - oli öeldnud, sirutas Jumal oma käsi kaua välja sõnakuulmatu ning kangekaelse rahva suunas. Siis aga leidsid Jumala ootamatult hoopis paganad. See oli ajastuid läbiv, Jumala võitlus oma rahvaga.
Ka meie võime hakata kummardama ebajumalaid või peale suruma omaenda arusaamist Jmalast ning tema toimimisest, arvates, et meil on parem teadmine Jumala teedest kui Tema meid on juhtinud. Ehk just sellepärast kogevad mittekirikliku taustaga, värsked usklikud Jumala armu palju selgemalt, kui meie, vanad kirikuskäijad? Me arvame end teadvat rohkem, ning nii arvates, teame tegelikult vähem, kui ise aru saame!
Selle kommentaari autor: Rikk Watts