Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kn 12:1-24
Kuningriik jaguneb kaheks: Juudaks ja Iisraeliks1Ja Rehabeam läks Sekemisse, sest kogu Iisrael oli tulnud Sekemisse teda kuningaks tõstma.
2Seda kuulis Jerobeam, Nebati poeg, sest ta oli alles Egiptuses, kuhu ta oli põgenenud kuningas Saalomoni eest, ja Jerobeam elas Egiptuses.
3Ja nad läkitasid käskjalad ning kutsusid tema; ja Jerobeam ning kogu Iisraeli kogudus tulid, ja nad rääkisid Rehabeamiga, öeldes:
4„Sinu isa tegi meie ikke raskeks. Aga kergenda nüüd sina oma isa rasket teenistust ja tema ränka iket, mille ta meile on peale pannud, siis me teenime sind!”
5Aga tema vastas neile: „Minge veel kolmeks päevaks ära ja tulge siis tagasi mu juurde!” Ja rahvas läks.
6Ja kuningas Rehabeam pidas nõu vanematega, kes olid seisnud tema isa Saalomoni teenistuses, kui ta veel elas, öeldes: „Mis nõu te annate, et sellele rahvale midagi vastata?”
7Nad vastasid temale, öeldes: „Kui sa nüüd tahad olla sulaseks sellele rahvale ja teenida neid, vastad neile ja räägid neile häid sõnu, siis jäävad nad sulle igavesti sulasteks.”
8Aga ta hülgas vanemate nõu, mida need temale andsid, ja pidas nõu noorematega, kes olid kasvanud koos temaga ja seisid tema teenistuses.
9Ja ta ütles neile: „Mis nõu te annate, et saaksime midagi vastata sellele rahvale, kes minuga kõneles, öeldes: Kergenda iket, mille su isa on meile peale pannud?”
10Ja nooremad, kes olid kasvanud koos temaga, vastasid temale, öeldes: „Ütle nõnda rahvale, kes sinuga on kõnelnud ja sulle on öelnud: Su isa tegi meie ikke raskeks, aga kergenda sina seda meile - ütle neile nõnda: Minu väike sõrm on jämedam kui mu isa puusad!
11Ja kui nüüd mu isa on teile peale pannud ränga ikke, siis mina annan teie ikkele veel lisa. Kui mu isa karistas teid piitsadega, siis mina karistan teid okaspiitsadega.”
12Ja Jerobeam ja kogu rahvas tulid kolmandal päeval Rehabeami juurde, nagu kuningas oli käskinud, öeldes: „Tulge kolmandal päeval tagasi mu juurde!”
13Ja kuningas vastas rahvale karmilt ning hülgas vanemate nõu, mis need olid andnud,
14ja kõneles neile nooremate nõu järgi, öeldes: „Mu isa on teie ikke teinud rängaks, aga mina annan teie ikkele veel lisa. Mu isa karistas teid piitsadega, aga mina karistan teid okaspiitsadega.”
15Ja kuningas ei võtnud kuulda rahvast, sest see pööre oli Issandalt, et läheks tõeks tema sõna, mis Issand oli kõnelnud siilolase Ahija läbi Jerobeamile, Nebati pojale.
16Kui kogu Iisrael nägi, et kuningas ei võtnud neid kuulda, siis vastas rahvas kuningale, öeldes nõnda: „Mis osa on meil Taavetis? Ei ole meil pärisosa Iisai pojas. Oma telkidesse, Iisrael! Karjata nüüd omaenese sugu, Taavet!” Ja Iisrael läks oma telkidesse.
17Siis Rehabeam valitses nende Iisraeli laste üle, kes elasid Juuda linnades.
18Ja kui kuningas Rehabeam läkitas Adorami, kes oli sunnitöö ülevaataja, siis kogu Iisrael viskas teda kividega, nõnda et ta suri; kuningas Rehabeam ise astus aga kärmesti vankrisse ja põgenes Jeruusalemma.
19Nõnda on Iisrael Taaveti soost taganenud kuni tänapäevani.
Jerobeam saab kuningaks20Ja kui kogu Iisrael kuulis, et Jerobeam oli tagasi tulnud, siis läkitasid nad talle järele ja kutsusid ta koguduse juurde ning tõstsid ta kuningaks kogu Iisraelile; Taaveti soo järel ei käinud muud kui üksnes Juuda suguharu.
On traagiline, et liiga lihtne paljude jaoks tänapäeval, on samastuda Iisraeli kogukonna muredega (s 4), sest ka nemad kannatavad despootide käes. Ka praegusel hetkel haavatakse ja rõhutakse maailmas lugematuid ohvreid sõjaliste valitsejate poolt, ning ainuüksi Aafrika mandril peavad tuhanded tavakodanikud kannatama hirmsaid asju lihtsalt ühe türanliku valitseja tõttu. Kõik need inimesed on samuti Jumala poolt loodud, ning teavad liigagi hästi, mis tunne on kui vähimgi lootus purustatakse niigi talumatu rõhumise tingimustes (s 13,14).
Rehabeami poliitika tõestas prohvet Saamueli vahendusel(1Sm 8:10–18) antudJumala hoiatuse paikapidavust oma rahvale. Toimides vastupidiselt jumalikule korraldusele, kasutada talle antud meelevalda selleks, et teha mis on “õige ja õiglane”, viis Rehabeami ülbe võimu kuritarvitamine otsejoones selle kuningriigi lõhestamise ja jagunemiseni, mida ta isa ja vanaisa olid ehitanud nii suure vaevaga. Ka tema otsuse taga, luua uus jumalakummardamise paik, enda jumalatele selleks, et rinda pista Jeruusalemma autoriteediga, oli puhas pragmaatilisus. Jerobeami tragöödia seisneb selles, et hoolimata võitjana alustamisest, murtakse ka tema viimaks Rehobeami kombel ebajumalakummardajate võimu poolt.
Sellest loost on mõndagi õppida. Võibolla peaksid need kristlased, kes liiga kiiresti pressivad peale religiosset käsumeelsust, võtma südamesse selle loo esimest poolt. (s 1-20) Teisalt aga kristlased, kes ilma igasuguse kriitikameeleta pakuvad koguduse õnnistust mistahes liberaalsele liikumisele, peaksid teadma kuidas edasine lugu lõppes (s 21-32). Ja kumbki pool ei tohiks unustada seda, et viimselt on see Jumala kõigeülene tahe, mida neis ja kõigis muis ajaloolistes võitlustes täide viiakse (s 15).
Selle kommentaari autor: Steve Bradbury