Need salmid toovad meid antud osa tuuma juurde. Kuningriigi evangeelium on Jumala viimane sõna inimkonnale ning Jeesus, selle kuningriigi alus, on ainuke, kes on väärt meie täielikku lojaalsust. Tema teenimistöö ei arenenud juhuslikult, vaid sel oli ühemõtteline eesmärk. “Ma olen tulnud” (salm 35) viitab selgele kavatsusele.

Vastavalt taeva tahtele ei saanud inimelu jätkuda nii nagu see oli, vaid tuli ümber teha. Nii Iisrael kui hiljem kõik rahvad jaotatakse nendeks, kes tervitavad taevast ümbertegemist ja nendeks, kes sellele vastu seisavad. Lõplik rahu saavutatakse ainult põhjaliku jaotuse läbi, mis võib olla otse läbi peresuhete, kultuuris, kus austati perekonda kõrgelt. Jeesus ei luba meil kasutada oma usku perekondlikest kohustustest eemale hoidmiseks (Joh. 19: 26-27; 1.Tim. 5:8), kuid ta nõuab, et armastaksime teda rohkem. Kui Hiina misjonäri Hudson Taylori (1832-1905) tulevane abikaasa Maria kaalus oma abiellumise küsimust, siis olevat ta väidetavalt öelnud: “Kui ta armastab mind enam kui Jeesust, ei ole ta mind väärt”.

Jeesusel oli rist juba vaateväljas. Maa ümbertegemine maksab rohkem kui inimperekonna jagamine (Mt. 27:46). Jeesusele järgnemine tähendab risti võtmist. Esimese sajandi Palestiinas ei olnud see metafoor, vaid tähendas “oma elu kaotamist”. Jeesuse hoiatus (salmid 38, 39) on tugevas vastuolus meie kultuuri rõhuga eneseteostusele.

Iga jünger peab oma risti võtma kanda vabatahtlikult, Kristuse pärast. Tema on meie motivatsiooni peamine allikas. Kui kuningriik on midagi sellist nagu Kuningas, on see väärt palju enam kui kõik muu kokku! Selline Temaga samastumise tase teeb meid Jeesuse tõelisteks esindajateks, see sünnib armastusest Tema vastu. Midagi, millele vihjatakse läbi kogu peatüki, tehakse siin selgeks (salm 42). Me võime olla “pisikesed”, kuid meie vastu võtmine on Tema ja Ta Isa vastu võtmine.