Oled sa kunagi soovinud olla rahva hulgas neil aegadel, kui Jeesus rändas mööda Galileamaad, tervendades pimedaid, jalutuid ja kuulutades jumalariigist? Milline oleks olnud sinu reaktsioon?

Arvan, et ise oleksin jälginud Teda kusagilt ääre pealt, pea täis kümneid küsimusi. Kas too inimene oli tegelikult ka pime? Kuidas võin olla kindel, et see teine nüüd tõesti kuuleb? Äkki tehakse siin ikkagi mingit teatrit lihtsalt? Kas mina, nähes Jumalat toimimas, oleksin vastanud meeleparandusega? Oma häbiks pean tunnistama, et ilmselt ei oleks. Mis ime siis, et rahva religioossed juhid olid Jeesuse suhtes kahtlevad. Tal puudus igasugune käsuseaduse alane eriväljaõpe, ta oli lihtsalt üks puussepp, kes tuli tavalisest perekonnast kusagilt vähetähtsast väikelinnast. Mida võis tema õpetada rahvahulkadele? Ja kuidas julges ta kuulutada hukatust Galilea linnadele öeldes, et Tüürose, Siidoni ja Soodoma saatus - nende kurjade paganalinnade saatus - saab kohtupäeval olema kergem!

Ja samas - Jeesuse oli midagi ligitõmbavat. Mis siis, kui ta ikkagi oli tulnud Jumalast? Ise oli ta selles kindel, ning kõnetas Jumalat, nagu oleks tal Temaga mingi eriline suhe. See oli täiesti teistmoodi kui vaimulikel juhtidel, kes nähtavasti tundsid käsuseadust palju paremini kui Jumalat ennast. Ja kui Jeesuse poolt tehtud imeteod olidki ehtsad, siis pidi tal ju olema Jumala vägi. Isegi mõned prohvetid olid ju kuulutanud, et Jumal tuleb ja teeb selliseid tegusid. Jeesus aga ütleb, et Jumal ilmutab oma tõde väikestele lastele ning mitte tarkadele ja õppinutele. Ilmselgelt usuvad teda lapsed ja lihtsad inimesed, miks peaksid siis teised kahtlema?

Jeesus ütleb, et Ta ilmutab Isa neile, kellele tahab. Ja kui see tõesti nii on…. siis mina tahan seda ilmutust! Ma tahan uskuda ja tulla tema juurde meeleparanduses. Ta tõotab, et annab hingamist neile, kes on koormatud ning, et saame õppida tema alandlikust meelsusest ja südamest.