Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kn 22:24-40
Miika kuulutab kaotust Ahabile ja Joosafatile24Siis astus ligi Sidkija, Kenaana poeg, ja lõi Miikat põse pihta ning küsis: „Missugust teed on Issanda Vaim minust läinud sinusse rääkima?”
25Ja Miika vastas: „Vaata, sa näed seda päeval, kui sa pead minema kambrist kambrisse, et ennast peita!”
26Siis ütles Iisraeli kuningas: „Võta Miika ja vii ta tagasi linnapealik Aamoni ja kuningapoeg Joase juurde
27ning ütle: Nõnda ütleb kuningas: Pange ta vangikotta ja toitke teda hädapäraselt leiva ja veega, kuni ma rahuga tagasi tulen!”
28Aga Miika ütles: „Kui sa tõesti rahuga tagasi tuled, siis ei ole Issand minu läbi rääkinud.” Ja ta ütles veel: „Kuulge, kõik rahvad!”
29Ja Iisraeli kuningas ja Juuda kuningas Joosafat läksid üles Gileadi Raamotisse.
30Ja Iisraeli kuningas ütles Joosafatile: „Mina panen sõtta minnes teised riided selga, aga sina kanna oma riideid!” Ja Iisraeli kuningas pani teised riided selga ning läks sõtta.
31Aga Süüria kuningas oli andnud käsu sõjavankrite pealikuile, neid oli tal kolmkümmend kaks, ja oli öelnud: „Ärge tapelge mitte ühegi muu, vähema või suurema vastu kui üksnes Iisraeli kuninga vastu!”
32Kui siis sõjavankrite pealikud nägid Joosafatti, ütlesid nad: „See on kindlasti Iisraeli kuningas.” Ja nad pöördusid tema vastu sõdima. Siis Joosafat hakkas kisendama.
33Kui sõjavankrite pealikud nägid, et see ei olnudki Iisraeli kuningas, siis nad pöördusid tagasi tema järelt.
34Aga keegi mees, kes oli huupi oma ammu vinna tõmmanud, tabas Iisraeli kuningat rihmade ja soomustuse vahele. Siis kuningas ütles oma sõjavankri juhile: „Pööra ümber ja vii mind võitlusest välja, sest ma olen haavatud!”
35Kuid taplus ägenes sel päeval üha ja kuningas pidi jääma vankrisse süürlaste vastu, aga õhtul ta suri; ja haavast oli veri voolanud vankri põhja.
36Päikeseloojakul käis hädakisa läbi leeri. Öeldi: „Iga mees oma linna! Iga mees oma maale!”
37Nõnda suri kuningas ja viidi Samaariasse; ja kuningas maeti Samaariasse.
38Ja kui vankrit loputati Samaaria tiigi ääres, siis lakkusid koerad tema verd ja hoorad pesid end selles, nagu oli olnud Issanda sõna, mis ta oli öelnud.
39Ja mis veel tuleks öelda Ahabist ja kõigest, mis ta tegi, ja elevandiluukojast, mille ta ehitas, ja kõigist linnadest, mis ta ehitas, eks sellest ole kirjutatud Iisraeli kuningate Ajaraamatus?
40Ja Ahab läks magama oma vanemate juurde ja tema poeg Ahasja sai tema asemel kuningaks.
Näitemäng jätkub. Ahab tõdeb Miika esialgsete sõnade irooniat (s 15,16), ta kahtlemata teab, et tema 400 nukuprohvetit valetavad. Ta võis isegi nautida seda näidendit, kuid sai aru, et Miika üksikasjalik ettekuulutus võis olla tõde. Ta ei kuulanud aga seda ja leidis oma lõpu, nagu Jumala Sõna oli ennustanud (s 38).Mõnikord mõtleme, et Jumalat on raske kuulda, kuid suurem väljakutse on kuuletumine sellele, mida me kuuleme. Habakuk ootas oma valvetornis ja kuulis Jumala ligiolus sõnu, mis on jõudnud meieni sajandite tagant ka Pauluse, Augustinuse (386), Lutheri (1515) ja Wesley (1738) kaudu: "Õige elab usust" (2). Kui me kuulame, valmis kuuletuma, siis siseneme usus Jumala suurde projekti oma rahva ja maailma jaoks. Ahab oli kindlasti ükskord Jumalat kuulnud piisavalt selgelt Eelija kaudu ja ka selle järgi ka tegutsenud, kuid nüüd oli ta pöördunud tagasi oma vana mässumeelse viisi juurde.Kristlased ei ole alati ühel meelel, kes on tänane prohvet, kuid muutumise mäel taipab Peetrus, et prohvet, keda volitab Vaim, ei saa rääkida tegelikult midagi muud kui sõna Jumalalt (3). Tõe rääkimine aga ei tähenda, et seda kuulatakse. Aafrika kontekstis ütleb Gotom: "Tänased poliitilised liidrid näivad hindavat pastoreid ainult siis, kui nood poliitikute käitumise heaks kiidavad, ja mitte siis, kui pastorid on kriitilised. Aga pastorid peavad meeles pidama, et nad on meie päevade prohvetid. Nad ei tohi teha kompromisse ega lubada rahva moraalset allakäiku. Nende kohus on tuua välja kõik, mis on vastuolus Jumala tahtega (4).
1 Ap 2:17, The Message 2 Hb 2:4; Rm 1:17 3 2 Pt 1:20,21 4 Africa Bible Commentary, lk 442 5 Bernard of Clairvaux, reformer of Cistercian order, 1090–1153