Teisipäev, 6. Oktoober 2015
Loe läbi alltoodud kirjakoht: 1Kn 22:41-53
Juuda kuningas Joosafat41Joosafat, Aasa poeg, sai Juuda kuningaks Iisraeli kuninga Ahabi neljandal aastal.
42Joosafat oli kuningaks saades kolmkümmend viis aastat vana, ja ta valitses Jeruusalemmas kakskümmend viis aastat; ta ema nimi oli Asuuba, Silhi tütar.
43Ta käis täiesti oma isa Aasa teed, sellelt ta ei lahkunud, tehes, mis õige oli Issanda silmis.
44Aga ohvrikünkad ei kadunud, rahvas ohverdas ja suitsutas veelgi ohvriküngastel.
45Ja Joosafat tegi Iisraeli kuningaga rahu.
46Ja mis veel tuleks öelda Joosafatist ja tema vägitegudest, mis ta tegi, ja kuidas ta sõdis, eks sellest ole kirjutatud Juuda kuningate Ajaraamatus?
47Ja pühamu viimased pordumehed, kes tema isa Aasa päevil olid alles jäänud, pühkis ta maalt.
48Edomis ei olnud kuningat; kuningaks oli asevalitseja.
49Joosafat oli teinud Tarsise laevu, mis pidid minema Oofirisse kulla järele, ent need ei läinud, sest laevad hukkusid Esjon-Geberis.
50Siis ütles Ahasja, Ahabi poeg, Joosafatile: „Lase minu sulased lähevad koos sinu sulastega laevadesse!” Aga Joosafat ei tahtnud.
51Ja Joosafat läks magama oma vanemate juurde ja ta maeti oma vanemate juurde ta isa Taaveti linna. Ja tema poeg Jooram sai tema asemel kuningaks.
Iisraeli kuningas Ahasja52Ahasja, Ahabi poeg, sai Samaarias Iisraeli kuningaks Juuda kuninga Joosafati seitsmeteistkümnendal aastal, ja ta valitses Iisraelis kaks aastat.
53Tema tegi kurja Issanda silmis ning käis oma isa ja ema teed, ja Nebati poja Jerobeami teed, kes Iisraeli oli saatnud pattu tegema.
Kristus armastab oma kogudust ja Paulus jagas "Kristuse kannatusi Tema ihu pärast, mis on kogudus (1). Jumal tänatud, et ka sul on eesõigus seda teha!
Matustel räägitakse palju valesid. Või vähemalt pooltõdesid. Aga ei saa eitada Pühakirja hinnangut nendele kuningatele - nüüd on Joosafati kord teha kokkuvõtteid tulevaste põlvede jaoks. Võrreldes Ahabi ja tema poegadega oli ta hea kuningas, kes viis kogu Juudas läbi reformid seaduse õpetamiseks (2), kuigi ta ei viinud puhastustööd lõpule. Võib-olla ka selleks ajaks, kui Ahasja oli teinud ettepaneku ühiseks laevasõiduks, oli ta ära õppinud Jumalast mitte alguse saanud liitude mõttetuse, sest ta keeldus sellest ideest, mis siis, et seda kavandas tema enda väimees (s 49).
Mida me ka ei arvaks neist puudulikest inimestest, Jumal ei loobunud oma rahvast. Võiksime praegu küsida, mis juhtus Eelijaga. Kas tema oli vajunud tahaplaanile, kui Jumal otsustab kasutada ühte neist 7000 prohvetist, kes samuti ei "kummardanud Baali"? Lõigus Rm 11:1-4 ütleb Paulus, et Jumala ustavus ületab kaugelt meie püsivuse ning siin on vastuolu Eelija ahastusega.
Mõnikord peavad noorema põlvkonna esindajad, kellel on vähe aega institutsioonide jaoks, kirikut arhailiseks jäänukiks, kuid Kristus ei loobu kunagi oma kirikust. Ta ei ütle et Tema pruut on ilus, aga Ta armastab teda ja töötab tema muutumise nimel. Kui oled liigagi teadlik oma puudustest, aitab sind teadmine, et oled ikkagi armastatud. Aga siin on ka koht pühaks rahutuseks. "Palve abil usklik sõelub läbi oleviku halvad asjad, et teha kindlaks, mida tuleb muuta, et Jumala seadus konkreetsemaks muutuks. Palve muutub püha rahulolematuse väljenduseks, kangekaelseks soovimatuseks jätta asju nii, nagu nad on (3).
Kas Jumal kasutab rahulolematust, et kutsuda sind oma rahva, oma koguduse eest palvetama? Liitu Jeesusega palves nende eest, kelle Isa on Talle andnud (4).
1 Kl 1:24 2 2 Kr 17:1–9 3 Stanley James Grenz, Prayer: the Cry for the Kingdom, Hendrickson, 2005, lk 83 4 Jh 17:9
Selle kommentaari autor: Jennifer Turner