Soov olla tähtis ilmutab end korraga inimestes, kui nende sooviks saab olla „nagu Jumal“ (1Ms 3;5). Selleasemel, et leida oma turvalisus Jumalas, on meil soov luua omaenese hale „tähelepanuväärsus“. Jüngriks olemise kogemuses on küsimus hierarhiast teemaks mis tõuseb ikka ja jälle. Isegi veel nii lõpus kui Püha Õhtusöömaja õhtul, polnud jüngrid ikka veel mõistnud, et Jumala kuningriigis on kuningas kõikide teenija (Jh 13:14). Nii saab lapsukesest näitlik õppevahend. Pole kahtlust, et laps, kelle Jeesus jüngrite juurde kutsus, seisis tema kõrval täpselt nii kaua kui vaja oli – lihtsalt sellepärast Jeesus oli teda kutsunud. Ja see ongi kuningriigi sisu – olla seal kuhu Jumal meid paneb, nii kaua kui seda vaja on.Kes on need „pisukesed“ 6. salmis? Üle terve maailma heidetakse mittesoovitud lapsed tänavaile kus neist saavad julmuse, ekspluateerimise ja himude ohvrid, ning Jeesus ütleb kohutava needuse süüdlaste peale. 

Kuid „pisukesed“ ei ole ainult lapsed, vaid ka need „mittetähtsad“ meie kogudustes. Iga põlvkonna ajal on olnud vaja kirikule meelde tuletada, et Jeesuse kogukonna eriliseks tunnusjooneks on hool nõrkade eest. See käsi mis haarab raha järele, jalg mis astub kiusatuse teele, silm mis himustades paitab ebasündsaid kuvandeid – võivad kokkuvõttes olla need mis toovad meie peale hävituse, kui me kiiresti midagi pöördelist ette ei võta. Meile võib ju tunduda, et Jeesus lihtsalt liialdas – kuni näeme neid, kes on lubanud oma jalagadel, kätel ja silmadel hakata juhtima oma elu. On vähe midagi veel traagilisemat kui ninimene, kes ennastunustavalt on taga ajanud rikkust või seksuaalseid naudinguid. Samas on vägagi tähendusrikas, et need karmid hoiatused patu suhtes on asetatud viidete vahele mis räägivad lastest ( 6,10). Nõrkade kuritarvitamine aga toob esile Jeesuse ühe tugevaima hukkamõistu.