Loe läbi alltoodud kirjakoht: Psalm 22
Ahastushüüd ja tänulaul1Laulujuhatajale: viisil „Koiduaegne emahirv”; Taaveti laul.
2Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid? Kaugel mu päästest on mu oigamissõnad.
3Mu Jumal, päeval ma hüüan, aga sa ei vasta, ja ööselgi, kuid ei leia enesele rahu.
4Ja ometi oled sina püha, kelle trooniks on Iisraeli kiituslaulud.
5Sinu peale lootsid meie esiisad, lootsid, ja sina päästsid nad;
6nad kisendasid sinu poole ja pääsesid, nad lootsid sinu peale ega jäänud häbisse.
7Aga mina olen ussike ja mitte mees, inimeste teotada ja halb rahva meelest.
8Kõik, kes mind näevad, irvitavad mu üle; nad ajavad suu ammuli, vangutavad pead:
9„Ta on kõik veeretanud Issanda peale; see päästku ta, kiskugu ta välja hädast, sest tal on ju temast hea meel.”
10Jah, sina oled see, kes tõi mind välja üsast, kes kaitses mind mu ema rinnal.
11Sinu hooleks ma olen jäetud lapsekojast, mu ema üsast alates oled sina minu Jumal.
12Ära ole minust kaugel, sest kitsikus on ligi, sest abimeest ei ole!
13Palju härjavärsse ümbritseb mind, Baasani sõnnid piiravad mind.
14Nad ajavad oma lõuad ammuli mu vastu nagu lõvi, kes murrab ja möirgab.
15Ma olen välja valatud otsekui vesi ja kõik mu luud-liikmed on koost ära. Mu süda on nagu vaha, ta on sulanud mu sisikonnas.
16Mu neel on kuiv nagu potitükk ja mu keel on kinni suulae küljes, surmapõrmu paigutad sa minu.
17Sest koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber; nad purevad mu käsi ja jalgu,
18ma võin lugeda kõiki oma luid. Nemad aga vahivad mulle otsa ja parastavad mind.
19Nad jagavad mu rõivad eneste vahel ja heidavad liisku mu kuue pärast.
20Aga sina, Issand, ära ole kaugel, mu vägi, tõtta mulle appi!
21Tõmba mu hing ära mõõga eest, koera käest mu ainuke!
22Päästa mind lõvi suust ja metshärgade sarvede eest! - Sa vastasid mulle! -
23Ma tahan su nime kuulutada oma vendadele, keset kogudust ma tahan kiita sind.
24Teie, kes Issandat kardate, kiitke teda, kõik Jaakobi sugu, austage teda! Ja värisege tema ees, kõik Iisraeli sugu!
25Sest ta ei pannud halvaks ega põlanud viletsa häda ega varjanud oma palet tema eest, vaid kuulis, kui ta kisendas tema poole.
26Sinu kohta käib mu kiituslaul suures koguduses, ma tasun oma tõotused nende ees, kes teda kardavad.
27Vaesed saavad süüa ning saavad kõhud täis; Issandat kiidavad, kes teda otsivad. Teie südamed elagu igavesti!
28Kõik maailma ääred tuletavad teda meelde ja pöörduvad tagasi Issanda juurde; ja sinu ette kummardavad kõik rahvaste suguvõsad.
29Sest Issanda päralt on kuninglik võim ja ta valitseb rahvaid.
30Kõik ilmamaa võimsad kummardagu tema ette; tema ette vajugu põlvili kõik, kes lähevad alla põrmu ja kelle hinge ta ei jäta ellu.
31Tulevane sugu teenib teda, Issandast jutustatakse tulevasele põlvele.
32Nad tulevad ja kuulutavad tema õigust, vastsündivale rahvale jutustades, et tema on seda teinud.
Arvestades sellele psalmile omistatud kõrget profiili (evangeeliumides tõlgendatakse seda kui viidet Jeesuse kannatamisele), on lihtne kalduda seda lugema üksnes kristoloogiliselt, unustades, et selle erakordselt liigutava luuletuse taga võis olla mõni tõelises kitsikuses kannataja, kes kirjutas selle tunnistusena, kuidas ta on lõplikult vabanenud meeleheitest. On kasulik lugeda psalmi 22 oma algses tähenduses, sest enamikku meist on tabanud või võivad tabada kannatused. Lauliku kannatused on nii vaimsed (s 6-8) kui ka füüsilised (s 12-18), kuid tema sügavaim probleem pole sotsiaalne tõrjutus ega füüsiline häda - see on tunne, et Jumal on kaugel (s 1,11,19) ja ei vasta (s 2). Ta kurdab korduvalt hüljatuse tunde üle (s 1-2, 6-8, 12-15, 16-18), samas ütleb, et usaldab ikka Issandat (s 3-5, 9-10).
Kuigi rada läbi valu oli pikk ja raske, jõuab see viimaks haripunkti, kui kannataja, kes on vabanenud piinast, nagu ta on palunud (s 19-21), hakkab võimsalt Jumalat kiitma (s 22-31). Et tema vabanemine on vastus palvele, kutsub ta kokku terve koguduse Jumalat kiitma (s 22) ja ka ühisele ohvrisöömaajale (s 22-26). Ta tunnistab kõigile kokkutulnuile Jumala headusest. Ta on nii vaimustunud, et näeb vaimusilmas, kuidas Jumala valitsus ulatub maailma äärteni, hõlmates ka neid, kes on juba surnud, või pole veel sündinud (s 25-31).
Jumal on inspireerinud ja lihvinud selle psalmi niisuguseks, et kui meile keset kannatusi võib tunduda, et Jumal on kaugel ja ei hooli meist, saame seda psalmi korrates väljendada nii hüljatusest põhjustatud ahastust kui ka põnevusega oodata vabastamist sellest. Psalm 22 teeb meid ka vägagi teadlikuks Jeesuse ligiolust. Tema, kes palvetas seda palvet, kui ta kannatas meie eest, tunneb meile kaasa, kui me pöördume sama palvega tema poole. (Hb 4:15)
Selle kommentaari autor: APÜ