Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 30:18-33
Issand tõotab oma rahvale armu anda18Ja ometi ootab Issand, et teile armu anda, ja jääb kõrgeks, et teie peale halastada, sest Issand on õiguse Jumal, õndsad on kõik, kes teda ootavad.
19Jah, sina, rahvas Siionis, kes elad Jeruusalemmas, ära enam nuta! Tema on sulle tõesti armuline, kui sa appi hüüad. Seda kuuldes ta vastab sulle.
20Issand annab teile küll hädaleiba ja viletsusevett, kuid su õpetajad ei jää enam kõrvale, vaid su silmad saavad näha su õpetajaid.
21Ja su kõrvad kuulevad sõna, mis su tagant ütleb, kui te kaldute paremale või vasakule: „See on tee, käige seda!”
22Siis sa rüvetad oma hõbedaga kaetud nikerdatud kujud ja oma kullaga karratud valatud kujud: sa viskad need ära otsekui mingi jälkuse. „Välja!” ütled sa neile.
23Siis annab tema vihma su seemnele, mida sa külvad põllule, ja maa saagist leiba, mis on toitev ja rammus; sel päeval sööb su kari avaral karjamaal.
24Härjad ja eeslid, kellega haritakse põldu, söövad oblikatega segatud toitu, mida on puistatud visklabida ja hanguga.
25Ja igal kõrgemal mäel ja igal kerkival künkal on ojasid voolava veega suurel tapapäeval, kui tornid langevad.
26Siis on kuu valgus nagu päikese valgus, ja päikese valgus on seitsmekordne otsekui seitsme päeva valgus, päeval, kui Issand seob oma rahva vigastusi ja parandab tema löögihaavu.
Issand karistab Assurit27Vaata, Issanda nimi tuleb kaugelt, ta viha põleb ja suitsupilv on ränk; ta huuled on täis sajatust ja ta keel on otsekui hävitav tuli.
28Tema hingus on tulvava jõe sarnane, mis ulatub kaelani, et lennutada paganaid õnnetusikkesse ja panna rahvaste lõuapäradesse eksiteele juhtivad suulised.
29Siis te laulate otsekui püha pühitsemise ööl ja rõõmustate südamest otsekui vilepilliga käija, kes läheb Issanda mäele, Iisraeli Kalju juurde.
30Ja Issand annab kuulda oma võimsat häält ja näha oma käsivarre laskumist maruvihas hävitava tuleleegina koos paduvihma ja äikese ning raheteradega.
31Jah, Assur ehmub Issanda häälest, kui ta vitsaga peksab.
32Ja iga määratud kepihoop, mis Issand laseb langeda tema peale, sünnib trummide ja kannelde saatel, kui ta ägedas võitluses tema vastu sõdib.
33Sest ammusest ajast on valmis põletuspaik - see on ka kuninga jaoks. Sügavaks ja laiaks on see tehtud, tuleriidas on ohtrasti tuld ja puid; Issanda hingus, otsekui väävlijõgi, süütab selle.
Salm 18 annab halastuse ja õnnistuse tõotuse neile, kes ootavad Jumalat. Issand vastab Jeruusalemma appihüüdele pääste ning kaitse järele (heebrea k sõna “za’aq” väljendab nii füüsilisest kui vaimsest piinast tingitud oiet) samamoodi nagu Ta tegi seda Iisraeli Egiptusest välja viies (s 19-21; 2Ms 2:23-25). Kui ebajumalateenimine on kõrvaldatud, on rahvas valmis kuulama ning kuuletuma Õpetaja(te)le, kes annab edasi Pühakirja ( Toora) õpetusi, seadusi, tarkust, juhatust, tõde ning ilmutust. Too müstiline Õpetaja, ilmselt uus Moosese-taoline isik, saab olema nähtav, kuuldav ning mõjuvõimas (s 20). Sellise kvaliteediga juht õpetab Jumala teid ka isikliku eeskuju ja eluviisi kaudu, olles avatud rahva arvustamisele ning jagades armu ning õnnistusi (Mt 19:16).
Järgnevad tekstilõigud toovad esile nii saabuvat päästet (s 23-26, 29) kui ka hävitust (s 27 -28, 30-33). Assüüria (s 31) võib sümboliseerida mistahes rahvast, sh ka Iisraeli, kes esitab Jumala autoriteedile väljakutse ning sütitab Tema viha. Visandatud kohtumõistmise pilt on oma proportsioonidelt apokalüptiline, nagu on ka oodatav õitseng ning nood tuleviku kohtumõistmise ja juubeli visioonid on tulvil värvikaid kujundeid ning keelekasutust. Jumala hingus “raputab rahvaid” (s 28), ning päike, mis on seitse korda kirkam (s 26) viitab hoopis uuele, alles ilmuvale reaalsusele, mille nõrgendatud versioonis praegu elame.
Aga kuidas elada mõlemas - praeguses “nüüd” ning tuleviku “mitte veel” Jumala valitsemises, kuidas seda tõlgendada ning rakendada? Nii nagu Iisrael, elame ju meiegi piina ja triumfi vahelisel pingekaarel. Kristuse rist osutab nii Jumala kohtumõistmise kui ka halastuse poole, avades meile tee edasiminekuks õnnistusse ning õiglusse. Jeesuse ülestõusmine aga tähistab uue ajastu algust, uue loodu algust, ometi peab seegi täiel määral alles ilmsiks saama (Rm 8:18-25). Jumala vaenlased, selles maailmas valitsev kuri ning need, kes Jumalale vastu panevad, omavad ikka veel ülekaalu. Kogu inimkond kannatab, kogudus aga vajab uuendamist ning puhastumist. Olgu seepärast meie “za’aq”-hüüe tunnistus nii meeleparandusest, eestpalveist, tänumeelest kui ka rõõmust.
Selle kommentaari autor: RIchard Harvey