Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.
Psalm 119:105

Avatud Piibli Ühing

Scripture Union Estonia

Kuidas lugeda Piiblit

Suuremeelne vaim

Esmaspäev, 15. Veebruar 2016

Loe läbi alltoodud kirjakoht: Fl 1:18-26

Pauluse igatsusest saada Kristuse juurde
18Aga mis sellest! Kui Kristust kuulutatakse igal kombel, olgu tagamõttega, olgu tõemeeli, siis selle üle ma rõõmustan. Kuid tahan ka edaspidi rõõmustada,
19sest ma tean, et see tuleb mulle päästeks teie eestpalve ja Jeesuse Kristuse Vaimu abi kaudu
20minu ootust ja lootust mööda, et ma ei jää häbisse milleski, vaid et - nagu alati, nii ka nüüd - Kristus saab täiesti avalikult ülistatud minu ihus, olgu elu või surma läbi.
21Jah, mulle on elamine Kristus ja suremine kasu!
22Aga kui ihus elamine toob mu tööle vilja, siis ma ei tea, kumba valida.
23Mind paeluvad mõlemad. Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem,
24ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast.
25Ja selles veendunult ma tean, et jään elama ja jään teie kõikide juurde teie usu edenemiseks ja rõõmuks,
26et teie kiitlemine Kristuses Jeesuses rohkeneks minu kaudu selle tõttu, et ma tulen tagasi teie juurde.

On su elus sidumisi, mis sind kinni hoiavad? On need pandud teiste poolt või su enese tekitatud?

Umbes pool sajandit tagasi pani Šoti teoloog, Ian Henderson kogudusliku paadi tugevalt kõikuma, avaldades varakristuse kohta karme tähelepanekuid - üks neist järgmine: “Tekib kahtlus, kas paganad, kes imetlesid algkristlaste omavahelist armastust, üldse tundsid neid tegelikult.” * Sama oleks ta võinud öelda algkristlaste kohta Roomas aastal 60 pKr, seal kus Paulus oma kirja kirjutas.

Mõned kirikujuhid kuulutasid sõnumit Kristusest kadedusest ning rivaalitsemise pärast (s 15). Põhjuseks võis olla ka nende alaväärsustunne, mis Pauluse kohale saabudes võimendus. Tähelepanu keskmes oli nüüd Paulus ja mitte enam nemad. Ja nad vastasid sellele oma positsiooni kuritarvitamisega, kasutades seda Pauluse kui sissetungija ründamiseks. Puistati meisterlikke vihjeid ja levitati alatuid mõistaandmisi. Kahjuks on kadedus ja rivaalitsemine endiselt jõuline ja kogetav ka kaasaja koguduses. Miks muidu peame rääkima peaaegu 13 000 erinevast kristlikust grupeeringust ja uskkonnast üle maailma? Paljud neist väidavad end olevat just need kõige valgemad ja puhtamad tõelise koguduse versioonid.

Uskkondadevaheline rivaalitsemine ei ole ohuks ainult omavahelistele suhetele. Nii mõnigi kohalik kogudus on isiksustevaheliste vastuolude tõttu lõhki rebitud. Küllalt sageli tunnevad liidrid end ohustatud olevat väljapoolt tulnud kõneosavate uustulnukate poolt, kes levitavad häälekalt vastandlikke vaateid osadusest. Kui aga Kristusest tunnistamise motiiviks saab armastuse asemel pigem ärategemine, muutub usukogukond vaimseks skisofreenikute jõuguks (s 16,17). Tekib vasturääkivus elustiili ja kuulutatud sõnumi vahel. Ning meie kuulutus sellest, et oleme Jeesuse järgijad pälvib vaid ümberolijate naeru ( Jh 13.35).

On hämmastav, et taolise laimamis objektina suutis Paulus ellu jääda ja teha siiski seda mis oli vaja -ja seda sellepärast, et tema ründajad kõigele vaatamata kuulutasid Kristust (s 18). Oauluse jaoks oli avalik kuulutus Jeesusest ülima tähtsusega. Palju olulisem, kui tema enda reputatsioon. Hoolimata sellest, et teda mustati kaaskristlaste poolt, suutis Paulus rõõmustada selle üle, et sellega koos sai sõnum Kristusest ikkagi kuulutatud. Kas ja kuidas tuleme meie toime sama nähtusega tänapäeva lõhestunud koguduste keskel?

 
Mis teeb sind rõõmsaks? Kas meil on õigus ja võime olla rõõmsad siis, kui meie ümber on nii palju rõõmutust ning hingelist vägivalda? Kas õnnelikkus on seesama mis rõõmus olemine?

*Ian Henderson, Power Without Glory: A study in ecumenical politics, 1967.

 

Selle kommentaari autor: Fergus Macdonald