Loe läbi alltoodud kirjakoht: Mk 12:1-12
Tähendamissõna viinamäe rentnikest1Ja Jeesus hakkas neile mõistu rääkima: „Üks inimene istutas viinamäe ja piiras aiaga ja õõnestas kaljusse surutõrre ja ehitas valvetorni. Siis ta andis selle rentnike kätte ning reisis võõrsile.
2Ja parajal ajal läkitas ta sulase rentnike juurde, et see võtaks rentnike käest vastu andami viinamäe viljast.
3Rentnikud võtsid aga sulase kinni, peksid teda ja saatsid minema tühjade kätega.
4Ja taas läkitas ta nende juurde teise sulase. Sellele nad lõid pähe ja teotasid teda.
5Ja ta läkitas veel teise ja tolle nad tapsid, ja paljusid teisi; mõnda nad peksid, mõne aga tapsid.
6Üks oli tal veel, tema armas poeg. Lõpuks ta läkitas nende juurde poja, mõeldes: „Ehk nad häbenevad mu poega!?”
7Need rentnikud aga rääkisid omavahel: „Tema ongi see pärija. Läki, tapame ta ära, ja pärand saab meile!”
8Ja nad võtsid ta kinni, tapsid ta ära ja viskasid viinamäelt välja.
9Mida teeb viinamäe isand? Ta tuleb ja hukkab need rentnikud ja annab viinamäe teiste kätte.
10Kas te pole lugenud seda kirjakohta: Kivi, mille ehitajad tunnistasid kõlbmatuks - seesama on saanud nurgakiviks!?
11See tuli Issandalt ja on imeasi meie silmis.”
12Ja nad otsisid võimalust teda kinni võtta, ent kartsid rahvahulka. Nad ju mõistsid, et Jeesus oli selle tähendamissõna rääkinud nende kohta. Ja nad läksid ära, jättes ta sinnapaika.
Jeesuse tähendamissõnade tähendus polnud kuulajatele alati selge. Ta rääkis mitmed neist ilma selgitusteta ning lausa kavatsusega, et need “kes on väljapool” ei mõistaks (Mk 4:11-12). Mõnikord selgitas Jeesus öeldut eraviisiliselt jüngritele (Mk 4:10-20). Aga kui religioossed juhid kuulsid Jeesust jutustamas täna loetud provokatiivset lugu viinamäest, mõistsid nad kiiresti, et Tema süüdistav sõrm oli suunatud neile. Kuidas tuli see arusaamine seekord nii kiiresti - teistel puhkudel tundusid nood juhid vägagi aegalsed ja kangekaelsed?
Piiblis on mitmeid viinamäe lugusid. Jumal oli viinapuu väädi välja toonud Egiptusest, ning selle hoolikalt valitud ja hooldatud viinamele, Iisraeli, istutanud - kuid seesama viinapuu pöördus Tema vastu ning temast sai rikutud viinapuu (Psalm 80:8; Jr 2:21). Jesaja loob sellest sündmusest laulu hüljatud armastusest, milles Iisrael kui viinamägi on mõistetud hukkumisele oma truudusetuse pärast (Js 5: 1-7). Jeesus viitabki sellele laulule ning lisab oma jutustuses detaile eemalviibivast peremehest ja väljaaetud sulastest, kelles Tema kuulajatel polnud raske ära tunda Jumalat ja Tema poolt läkitatud prohveteid. Kui lugu oleks lõppenud selles kohas, poleks ehk Jeesus nii suurde vastuseisu sattunudki - Jehoova prohvetite korduv äratõukamine Iisraeli poolt oli rahva poolt omaksvõetud ajalugu.
Alates pagendusest tagasipöördumisest olid religioossed juhid püüdnud seda vangipõlves uuesti kujundatud rahvast juhtida äärmiselt ranges kuulekuses Jumala seadustele. Hiljuti, aga oli kõigepealt Ristija Johannes, siis Jeesus teinud üleskutseid meeleparandusele ning rahvas oli jagunenud nende kutsete vahel. Kui Jeesus lõpetas oma tähendamissõna rentnike kavalate ja kurjade plaanidega omaniku poja vastu ning omaniku kohtumõistmisega mõrvarlike rentnike üle, muutus sõnum kuulajatele täiesti selgeks ning ühtlasi ka vastuvõetamatuks. Väitis Jeesus ju kaudselt, et on Jumala Poeg, andes kuulajaile võimaluse austuseks, samas aga ka viidates ettepoole oma hülgamisele ja surmamisele nende poolt. Rahvajuhtide teadlik Jeesuse kiusamine pidi paratamtult kaasa tooma nende pärandi teistele jagamise; Jeesuse vabatahtlik eneseandmine aga asetama Teda uue, Jumala rahva kogukonna nurgakivi kohale (Psalm 118:22-23; 1 Pt 2:4–9).
Selle kommentaari autor: Grace Thomlinson