Loe läbi alltoodud kirjakoht: Js 48:1-11
Jumal on Looja ja lunastaja1Kuulge seda, Jaakobi sugu, keda nimetatakse Iisraeli nimega, kes olete võrsunud Juuda seemnest, kes vannute Issanda nime juures ja kuulutate Iisraeli Jumalat - ometi mitte tões ja õiguses,
2ehk küll nad nimetavad endid püha linna järgi ja toetuvad Iisraeli Jumalale, kelle nimi on vägede Issand -,
3endisi asju olen ma teatanud ammu, need on lähtunud minu suust ja mina olen neid kuulutanud. Äkitselt tegin ma need teoks ja need sündisid.
4Ma teadsin, et sa oled kangekaelne, et su kuklakõõlus on raudne ja otsaesine vaskne.
5Seepärast ma teatasin sulle ammu, kuulutasin sulle, enne kui see sündis, et sa ei ütleks: „Seda tegi mu ebajumal, mu nikerdatud ja valatud kuju käskis nõnda.”
6Sa oled kuulnud, nüüd vaata seda kõike! Ja teie, kas te ei tahaks seda tunnustada? Nüüdsest peale ma kuulutan sulle uusi asju ja saladusi, mida sa ei tea.
7Need on loodud äsja, ja mitte ammu, ja enne tänast päeva ei ole sa neist kuulnud, et sa ei saaks öelda: „Vaata, ma teadsin seda!”
8Ei ole sa kuulnud ega teadnud, ka ei ole su kõrv varem selleks lahti olnud; sest ma tean, et sa tõepoolest oled truuduseta ja et juba emaihust alates hüütakse sind üleastujaks.
9Oma nime pärast olen ma pikameelne ja oma kuulsuse pärast hoian ma ennast tagasi, et sind mitte hävitada.
10Vaata, ma olen sind sulatanud, ometi mitte kui hõbedat: ma olen sind proovinud viletsuse ahjus.
11Iseenese pärast, iseenese pärast teen ma seda, sest muidu ju teotataks mind. Oma au ma teistele ei anna!
Jumala läbivalgustav vaade pöördub nüüd Paabelilt Iisraelile (Jaakobi sugu - esineb sageli Jesaja raamatus Iisraeli rahva nimena). See, et paganarahva elu ei vasta Issanda nõuetele, pole iseenesest ootamatu, kuid Juudaga peaks asi teisiti olema. Nemad oli lõppude lõpuks ikkagi Jumala poolt valitud, orjusest päästetud, neile oli antud Jumala käsuseadus ning nad said rajatud Jeruusalemma.
Aga Juudaga ei olnud teisiti! Ajal mil selle rahva liikmed tundusid olevat ustavad Püha linna kodanikud, teenisid nad Jumalat vaid näiliselt, olles oma südames tegelikult kangekaelsed, reetlikud, sisemiselt mässamas - ja see ajas rahva viimaks äärmuslikku olukorda.
Tundub, nagu oleks nende tuline kiindumus üllatav. Jumal oli rahvast juba pikka aega (Miika 3:9-12; Js 1:1-9) hoiatanud läheneva kohtumõistmise eest ning läbi kiire tegutsemise ehmatanud nad tajuma oma eksimise reaalsust. Ja Ta ei kavatsenud neil lasta kogu süüd ebajumalate kaela ajada! Kõigest hoolimata ei olnud rahvas nõus tunnistama oma süüd ja osa sellesse keerulisse olukorda sattumises. Mis peitub inimloomuses, et see vaid äärmise vastumeelsusega on nõus tunnistama oma eksimusi? Mõnikord on vaja, et Jumal (või tark sõber) hoiataks meid otsesõnu, juhtides tähelepanu patule sissepääsu avavaile suhtumistele, mis on kõrvale kallutamas meie usuelu või võib seda teha.
Õnneks, ei lõppenud Jumala kõnetus rahva vastu vaid eelmiste ning sõnakuulmata jäetud hoiatuste meeldetuletamisega! Jumal pakub rahvale võimalust ilmutada uusi asju (Jr 31:31-34) mis võivad anda neile uue võimaluse hävitusest pääsemiseks. Et kaalul oli Jumala enese au, taltsustas Ta oma viha sõnakuulmatu rahva vastu. Mõnikord oleme liigagi agarad meelt parandama eesmärgiga ise igati kindlustada enda “päästet”; meeleparandus aga on vaid väike osa Jumala päästeplaanist. Jumala armu päästev mõju ulatub päris alla, meie juurde - sest Ta ei anna oma au teisele. Alles siis, kui võtame vastutuse omaenda patususe eest, avaneb meile uks muudetud elu kogemise Juuurde selliselt, et see toob Jumalale au, kiitust ja austust nii nagu Tema seda väärib.
Selle kommentaari autor: Grace Thomlinson