Kas on võimalik kiita maailmas, mis on täis oigamist ja hädahüüdeid - siis kui tõendeid Jumala pühadusest ja vägevusest on imevähe ja selle asemel on vaid saastumine, näljahäda, ahnus, sõjad ning vägivald? Kas üksijäänute ohkamiste, leinajate kaeblemiste, surijate viimaste vaevaliste hingetõmmete taustal on muusika puhas luksus?

Psalmideraamatu viimane toimetaja toimis teadlikult, asetades just selle psalmi oma 150 vägagi mitmekesisest laulust koosneva kogumiku viimaseks; ta teadis et neis lauludes oli leidnud väljenduse iga hingeliigutus ning tema eesmärgiks oli, et kiitus ja tänu peavad saama viimase sõna. Meie ümber hiiliv lõukoer, hingedevaenlane, ei saa seda viimast sõna. Vaid isegi kõige ületamatuna näivas olukorras tõuseb Jumala poole ikkagi kiituselaul – nii nagu see sündis Filipi linna vangikongist (Ap16:25), ja samamoodi kui halleluuja, mis tõusulainena ja piksemürinana kõlab Ilmutuse raamatu lehekülgedelt (Ilm 19:6-8).

Ja just sellepärast kutsub psalmist iga elavat hinge üles (s 6) avama oma suu, toomaks esile kiitust. Kõlagu see kutse täna ka meile – kiitkem Jumalat kõige selle eest, mis Ta on ja mida Ta teeb. Ning meil on selleks mitmekordselt suuremad ja sügavamad põhjused, kui ühelgi Vana Testamendi autoril. Kiitkem Teda igas võimalikus olukorras, igal võimalikul juhul, suurte rahvakogunemistega (trompetihääle ja kõlavate simblitega) ning väiksemates gruppides, kitarride ja tantsuga, isegi mõne väriseva flöödiheliga, viiuliviisi, puhkpillide hääle, trummide kõla – iga võimaliku instrumendiga! Laulgu vaalad ja hüüdku öökullid, möiraku lõvid ning tantsigu kaamelid; voolaku öös ööbiku sillerdused – ja kas selle kõige keskel peaksime meie jääma vait? Unustama ustavuse? Kas inimeste südamed peaksid muutuma kartlikuks ning käed nõrgaks?